On pühapäev, siiamaani on pühapäevad siin aafrikas kõige hullemad olnud. Maja on vaikne ja tühi. Hommikul vara käiakse kirikus, mind kaasa ei võetud, ma olin lausa vihane, sest see oleks päevasündmus olnud, aga olgu, nad arvasid et ma olen väsinud ja ma andestan neile. Siis minnakse magama ja magatakse õhtuni, siis minnakse uuesti kirikusse, aga too on nõme kirik. Ja siis minnakse uuesti magama, pealegi nüüd on pühapäev minu jaoks veel suurem piin, sest kool on peaaegu käes, aga tegelikult ei ole ka. Ma olin reedel lausa nukker, et nädalavahetus kätte oli jõudnud, nii väga meeldib mulle koolis käia.
Igatahes suurest igavusest tuli mulle jälle hunnik asju pähe, mida ma kirjutanud ei ole, need on kõik üksikud faktid, aga minu meelest siiski piisavalt veidrad, et üles kirjutada.
Esiteks jätavad siinsed tüdrukud palsami pähe ja see pole mitte see palsam mille peabki pähe jätma. Ausaltöeldes on see vaatepilt kole, juuksed oleks nagu neli nädalat pesemata, pulgad, ilged, iu.
Siis lasevad nad krõbuskad piimaga mikrolaineahjus kuumaks ja lisavad sinna suhkrut, no siinkohal ütleks topeltiu. Ja sellele lisaks ostab mu õde paki kummikomme, kuumutab need mikrokas nii kuumaks, et neist ühtne mass järele jääb ja siis urgitseb näpuga seal sees, ta ise ütles, et ega maitse ei muutugi, aga talle lihtsalt meeldib crazy olla,,,whatever...
Siis unustasin rääkida sellest, et kui ma eelmine nädal kirikus käisin oli seal mingi mutt, kes oli jumalast täidetud või midagi sellist. Ma nimetaksin teda mutiks kes teadis ussisõnu. Ta läks sinna lava ette, viskas käed taevasse ja tegi täiest kõrist mingeid väga kahtlaseid hääli, võimatu seletada, aga ma üritan. Tunne oli nagu ta nutaks, samal ajal nagu hakkaks kohe oksele, aga siiski tulid sealt ka mingid sõnad välja, pärast küsisin et mis tal häda oli, ausaltöeldes oli see väga naljakas ja ega ma irvasin ka, natuke häbi oli, sest teised võtsid teda tõsiselt. Tuleb välja, et püha vaim oli tema kehasse sisenenud kas teate :) ja nad vist usuvadki tõsimeeli seda.
Siis reedel käisin youth’is, see on siis noorteprogramm iga reede õhtu, see oli väga õudne kogemus, ma pean hakkama viilima, ma ei tahaks sinna enam iial minna. Kõigepealt lauldi ja tantsiti, mis mulle teps mitte ei meeldi, sest mulle ei meeldi laulda laule, kus sõnadeks, JESUS IS MESSIAH, JESUS IS MY SAVIOUR, JESUS IS THE PROMISED SON OF GOD,,,JESUS IS THE ONLY PERFECT LOVE. Jne, ei tea kas nemad üldse teavad, et mina ateist olen??? Peaks mõnikord seda mainima, näiteks pidime seal mingitele küsimustele vastama ja no kuna mina pole VEEL päästetud polnud ka minu vastused kõikidele meelepärased, näiteks küsiti mult kuidas ma tahan, et mind mäletataks kui ära täna sureks, ma ütlesin, et noo tore oleks kui mind mäletataks kui head kirjutajat äkki? Aga ülejäänud ütlesid, et MINA TAHAN ET MIND MÄLETATAKS KUI EESKUJU JA KUI INIMEST KES TEGI MIDAGI TOHUTULT SUURT JA TÄHTSAT, ET MINA OLIN SEE, KES MUUTIS MAAILMA. Selle jutu võivad nad endale sinnasamusesse pista, mõtlesin mina, teised aga aplodeerisid. Ja lõpus palvetasime, ringis, käest kinni, suletud silmade ja langetatud peaga. Siis küsiti kas on ka erisoove, kelle eest nagu palvetama peaks ja ütleks nii, et neid erisoove oli mu kaelalihaste jaoks natukene liiga palju, ma ei viitsinud kuulata, seda kuidas issand peab andma jaredile jõudu lõpueksamiteks, niikuinii jääb ta elu lõpuni jeesuse orjaks ja on happy. Need palvused kestsid üle kümne minuti mu kael lausa tulitas, teised aga korrutasid, MHMMM, AMEN, AMEN, MHMMMMMM. Ja siis järsku hakkas liider rääkima, et JA JUMAL PALUN ANNA HANNALE JÕUDU, TA ON ÜKSI VÕÕRAL MAAL, TA KINDLASTI IGATSEB OMA VANEMAID, ANNA TALLE JÕUDU HAKKAMA SAADA. Teised muutusid siis eriti agaraks aamenitama, ma mõtlesin, et jesus maria y todos los santos, kedagi ma ei igatse. Ja kui see nali läbi sai tuli ja kallistas ta mind, mu pere on juba vahepeal vihjetega küsinud, et egas jeesus mulle end juba ilmutanud ei ole, aga nad pidid pettuma. Kuigi midagi väga pentsikut juhtus minuga nädal tagasi. Lisan siinkohal, et ma ei ole kunagi minestanud ja mul pole kunagi isegi silme eest mustaks läinud, ega midagi sellist. Ja istusin mina kirikus ja järsku tundsin, et midagi toimub, mu pilk ei fokusseerinud enam ja selline tunne oli nagu narkootikumide mõju all oleksin, ma tundsin, et ma kohe kukun pingi alla. Ja siis läks see üle. Esimene mõte oli loomulikult, et no kurat kas Issand jõudis lõpuks ka minuni, ma arutlen selle üle siiani.
Ja eesti keel on siin ka tohutu sensatsioon, mu klassikaaslased on päevadläbi ninaga mu sõnaraamatus ja oskavad sõnu nagu pärak, põis, püss(see on sarnane afrikaanikeelsele sõnale poes, mis siis midagi väga rumalat tähendab eksole), ma armastan sind, suudleme, paar roppust jne. Mu pere oskab aga sõnu musi, tuba, kaka, tere, ma armastan sind, ma ei armastan sind ja veel miskit. Nad kasutavad neid ka igapäevaselt, näiteks karjus ema eile, et CRAIG COME CLEAN THE KAKA, või siis kimon ütles, OK I’M GOING TO MY TUBA NOW.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et mu ipod andis otsad, ma olen üpris kindel, et see on märguanne sellelt kutilt seal üleval.(pühh marile ja liinale)