See on Camps Bay rand, seal elavad rikkad ja selle pildi pühendan Maribunile, sest seal rannal lamades lugesin tema blogist postitust kus ta rääkis, et ta tahaks olla rannal või soojal maal või mis iganes...
ma olen muidu 100% korteriinimene aga vot sellisest majast mina ära ei ütleks, nii armas ja väike ja muinasjutuline, kas te ei arva. Selliseid majakesi on Kaplinn täis
dit is ek! (see olen mina afr.) lauamäe otsas
ja see on lauamägi kaugelt, kas pole mitte imeline, selle mäe jalamil asubki Kaplinn
ja see on ANC(African National Congress) ehk siis LAV'i juhtivpartei valimisjaoskond, nali seisneb selles et see maja asus lihtsalt keset põldu kusagil in the middle of nowhere. kujutate ette et keskerakonnal kontor kusagil koeru põldude vahel on? ei
ja noh elevandid et te ikka ära ei unustaks et ma aafrikas elan

Kui ma kunagi kirjutasin, et tõeline Aafrika on minuni jõudnud, siis nüüd võiks öelda et aafrika on lausa käega katsuda, sõna otseses mõttes. Paar nädalat tagasi lamasin oma voodis, uks oli lahti ja mõnus briis puhus läbi juuste, telekas töötas vaikselt ja mina kõikusin une ja ülevaloleku vahel, see on parim tunne ning see saab mulle osaks vaid paar korda aastas, ma mõtlesin, et oh milline imeline õhtu, mul on uni! Ja siis tundsin midagi käel ning liigutasin end kiiresti. Ja ma nägin suurt prussakat voodi taha jooksmas. Olin krapsti üleval, Kimon magas ema toas, seega polnud kedagi kes prussakat minu eest tapaks. Leidsin end kikivarvukil Kimoni voodilt, king käes ning mõtlesin, et kas see mis just juhtus oli uni või reaalsus? Kas tõesti oli prussakas minu voodis, KÄE PEAL? Ja siis see juhtus. Nägin seda saatuslikku kakalaas’i (prussakas in afrikaans) mööda seina jooksmas, minu voodi tagant, otse minu suunas, mõtlesin et oota vaid sa raibe, võtsin julguse kokku ja lömastasin selle looma oma kauni kossiga. Hoidsin veel teda kaua surve all et ta ikka kindlasti sureks ja olin enda üle uhke ning eemaldasin kinga, kuid ta oli ikka elus. Te ei kujuta ettegi kui raske siinseid prussakaid tappa on, neil on raudkilbid seljal. Siis hõõrusin kossi ta seljal terve keha jõuga, nägin et vaibal oli sisikonnast lausa triip, alles siis julgesin kossi uuesti eemaldada ja ikka tema tundlad liikusid. Nüüd peksin teda halastamatult jalanõuga et ta lõplikult sureks. Sulgesin kõik uksed ja aknad aga avastasin, et sellest suurt abi ei ole sest auke on kõikjal ikkagi miljon ja kui prussakas tahab, tuleb ta jälle. Sel ööl uinusin voodi äärel, seinast võimalikult kaugel, uni kippus silma aga ma üritasin üleval olla, iga 30 sekundi tagant lõin silmad uuesti lahti ja observeerisin seinu, et näha ega uut prussakat pole tulnud ja nii ärkasin öösel iga kolme tunni tagant üles. Järgneva nädala magasin voodiäärel. Enam pole seda jubedat juhust juhtunud, aga üleeile oli minu toas sisalik, kuid tema, surma aimates, jooksis vabatahtlikult välja. Te võite nüüd mõelda, et miline plika, nii suur mure ühest prussakast, aga ärge arvake. Siia majja tulles mõtlesin, et aafrika naised kui prussakat näevad ei tee väljagi aga tutkit. Kiljuvad samamoodi nagu mina, veel hulleminigi. Üleeile õhtul oli meil suures toas hiir, kuulsin ühte karjumist ja möirgamist. Väike armas hiireke aga kahjuks vend Chad lömastas ta ja siis ei julenud keegi hiirelaipa välja viia. Kogu naispere oli kikivarvul diivanite ja toolide otsas ja siis tulin mina, matsakas eesti naine ja võtsin hiire kätte, suudlesin teist hüvastijätuks ning viskasin prügikasti.

Ning kunagi panin kameeleoni või millegi sellise pildi ka, mainisin et õe boyfriend toob vahel mõne kaasa kui koduteelt leiab ja tal on see harjumuseks saanud. Ma iga kord sõiman tal näo täis, et miks ometi????? Ta toob kameeleoni oma pere juurest ära et teda siis terve päev siin umbses toas hoida ja lõpuks mu koera nina alla visata, et sähh mängi, igavene mölakas. Ma siis salaja võtan selle looma kätte ja üritan kusagile taime peale viia, aga kus sa siin Mitchell’s Plainis taimi leiad, eriti ei leia, eks see kameeleon jätkab siis oma nukrat elu asfaldil. Ja kui tüdrukud tahavad eputada siis võtvad ta ja panevad pluusi peale ja kui vaeseke siis end liigutada julgeb hakkavad kiljuma ja hüplema nii et kameeleon maha kukub :( ja siis ütlevad, et ÄHH VAATA TA LIIGUTAB EGA TA HAIGET EI SAANUD. Siis olen jälle mina see kes vaest kameeleoni silitama, suudlema ning kätel kandma peab.

ps. eelmise postituse jätkuks ütleksin et vaadake filmi The Virgin Suicides

Aafrikast lahkudes hakkan ma kõige rohkem oma õdesid igatsema. Eestis on mul viie aastane vend, seega suurema osa oma elust olen ma üksi veetnud. Siin on mul aga kaks vanemat venda ja kolm õde kellest kaks on minuga peaaegu sama vanad (teine tüdruk on venna tüdruksõber ja minu õe parim sõbranna, aga minu jaoks ka siiski õde, sest ta elab siin). Ja ma vahetevahel mõtlen, et mul on elu nagu filmis. Minu õed on väga armastavad ja kannatlikud, me ei tülitse mitte kunagi. Vahetevahel ütleme üksteisele paar krõbedamat sõna, aga siis hakkame kohe itsitama. Iga hommik ärkan ma üles ja siis ootan et nad koju tuleksid. Ja kui nad siis jõuavad küsin kuidas neil eksamid läksid ja kes koolis peksa sai. Kuumadel suvepäevadel lamaskleme poolalasti terve päeva ema suurel voodil ja sügame üksteisel selga ja juukseid ja teeme üksteisele patse. Keedame üksteisele kohvi ja praeme muna, klatšime totakaid aafrika poisse ja arutleme, milline on meie unistuste outfit jõululaupäevaks. Vaatame koos doctror phili ja oprah’t ning õpetame üksteisele võõrkeeli. Käime üksteise eest poes ja elame vennal seljas et ta meid KFC’sse sööma viiks. Aitame üksteisel eksamiteks valmistuda ja teeme totraid pilte ja videosid. Arutleme erutunult jumala eksistentsi üle ja tantsime gospelilaulude järgi. Mängime koos arvutimänge ja playstationit ning kuulame päevas neli korda otsast lõpuni Beyoncé plaati ning üürgame kaasa laulda. Minu õed on Kimon ja Simoné, nad käivad Westridge High 11B klassis. Simoné näeb välja nagu segu mustanahalisest ja asiaadist, tal on rohelised silmad ja krussis juuksed ning tema väikese keha kohta kopsakas büst. Ta on hoolikas õpilane ja päästetud kristlane kes pattu harva laskub. Kimon on imepeenike ja tal on väga suured pruunid silmad, ta on tantsija ja oskab ka väga ilusti laulda ja on samuti jumalale väga pühendunud. Kumbki neist ei ole suupeale kukkunud, kui poisid neid liiga kauaks vahtima jäävad karjuvad, HEEEEYYY TAKE A PICTURE, IT WILL LAST LONGER!!!

need on minu õed Simoné ja Kimon.

I greet you in the wonderful name of jesus christ,

nii alustab pastor tavaliselt pühapäeva hommikust teenistust, aga mina ei ole pastor, seega mida ma oskan öelda, SHALOM. Käisin reisil ära ja jagan nüüd teiega muljeid. Sellest ei viitsi pläkutada kus ma käisin ja mis tegin. Western Cape ja Eastern Cape (need on provintsid), Port Elizabeth, Cape Town, Tsitsikamma, Oudtshoorn, Knysna (linnad) ja nii edasi ja nii edasi,,,,table mountain(lauamägi), jaanalinnufarm, ratanga junction (lõbustuspark), cape of good hope (hea lootuse neem), elevandipark jne. Aga mis peamine, ma kohtusin väga paljude huvitavate inimestega. Reisil oli meid umbes 40, aga teps mitte kõik YFU vahetusõpilased, lõviosa oli muidugi sakslasi (:S) siis šveitslased, austerlane, soomlane, rootslased, norrakad, ungarlane, hollandlane, prantslased (vaieldamatult minu lemmikud tüdrukud!), tšiilikas ja eestlased. Leidus ka kõiksugu naljakaid hübriide, näiteks üks šveitsi poiss oli tegelikult brasiillane ja võis rääkida mistahes keeles, prantsuse, saksa, inglise, portugali? (üks vanematest on poolenisti šveitslane), oli veel pool šveitslane pool rumeenlane, pool norrakas pool ameeriklane ja üks prantsuse tüdruk oli 3 aastat boliivias elanud, seega tema sai Tšiili Rodrigo Torresega hispaania keeles rääkida!
Kui ma mõtlesin et ma olen paksude paks siis te oleksite noid eitesid pidanud nägema, tõelised tünnid. Oli seal ikka naisi kes ütlesid, et uhh mina olen 10 kilo juurde võtnud ja ega nad söögikordade ajal end tagasi ei hoidnud, ikka nautisid seda mida emake loodusel neile pakkuda on! Ja mõtled küll et eurooplased, SAKSLASED, enda sõnul nii imelised inimesed, kellelgi polnud õrna aimugi mis Eesti pealinn võiks olla, OOTA KUIDAS EESTI INGLISE KEEELES ON, ONGI ESTONIA VÄ, MISASJA MA POLE KUULNUDKI, KUS TA MUIDU ASUB TÄPSELT. Väga ebaintelligentsed nolgid ja siis šveitsi plika imestas kui ma teadsin nende pealinna, tule taevas appi. Aga mis mind väga imestas oli see, et suur enamus on pere vähemalt kord vahetanud ja oli ka inimesi kes on pere 5 korda vahetanud, me oleme siin ju ainult 5 kuud olnudki! Ma ei tea kas probleem on peredes või õpilastes endis aga ma tunnen neile sügavalt kaasa, üks rootsi poiss on hästi veider ja ükski pere ei taha teda selle pärast et ta ei pese end ja haiseb, ja alati käib samade riietega jne. Päris nukker lugu. Nende keeltega on nüüd nii, et hollandi tüdrukul on afrikaani keel suus (aga see on nagu algeline versioon hollandi keelest) ja paljud sakslased kes elavad valgetes afrikaani peredes ja käivad afrikaani koolides oskavad juba ka päris hästi. Lõviosa meist elabki valgetes peredes ja siis nad rääkisid kuidas teenija tuleb hommikul tuppa ja küsib mis sa süüa tahad ja siis aednik kastab tagaaias lilli ja nii edasi ja nii edasi, no on alles elu :D ma olen siin mitchell’s plainis iseenda teenija ja aeda meil polegi! Muidu teisel eesti tüdrukul Elisal on ka teenija ja aednik aga tema elab mustanahaliste peres, ütlesin seda seepärast, et te ei arvaks et kõik mustanahalised siin maal mudasse tambitud on! Osad kes elavad xhosa ja tswana ja sotho peredes saavad juba nondest keeltest veidi aru ja oi küll ma olen kade!!!!!!!
Aga kui me Kaplinna jõudsime oli hea kodune tunne küll ja kõikidele meeldis see linn väga, no mis me naljatame, vaieldamatult lõuna-aafrika vabariigi ilusaim linn selles pole kahtlustki (irw ma pole küll mujal veel käinud aga järmine aasta lähen Elisale Pretoriasse ja Johannesburgi külla, küll siis tulen uue arvamusega). Jah, kadedus oli õhus! Oli ka lollakaid kes tulid rääkima kui lahe on Bloemfontein või P.E. aga selle jutuga võivad nad minupoolest kuupeale ka käia. Ah mida ma unustasin ennist öelda, meil on ka vahetusõpilaste seas paar! Rootsi poiss ja prantsuse tüdruk, nad elavad mõlemad Limpopo provintsis, Tzaneen’i linnas ja elavad samas townshipis, üksteisest umbes 20 min. Kaugusel, kas pole tore.
Ja mis mul veel meenus oli see, et meie bussist varastati pariisi tüdrukul ipod ära, seega see pidi väga tõenäoliselt keegi meie seast olema ja kui me canal walkis shoppamas käisime varastati šveitsi tüdrukul digikas ära ja teisi on juba vahetusaasta jooksul ka röövitud ja mitte ainult mustanahaliste poolt. Ühel tüdrukul varastas valge klassivend mobiili ära, pärast sai tagasi aga siiski. Ja teisel tuli tänaval valge mees juurde varastas mobiili ära ja siis ohver küsis kas ma vähemalt oma sim-kaardi saaks tagasi ja röövel ütles OK ja andis sim-kaardi tagasi, HAHA, oleks kõik röövlid nii heasüdamlikud!

Ma eespool mainisin et osad elavad townshippides (mustanahliste omades) ja ma kujutasin ette et nad elavad mingites jubedates hurtsikutes aga oh ei! Ma nägin ühe poisi majast pilti ja tema maja oli 4x kaunim kui minu oma. Seega mul on tunne, et mina elan ikkagi ühes vaeseimas peres ja iga kord kui keegi kuulis et ma Mitchell’s Plainis elan läksid silmad suureks ja öeldi DON’T TALK SHIT või OH MY WORD (jah siin ei tohi jumala nime niisama suhu võtta ja oh my godi asemel öeldakse oh my word (OH MINU SÕNA!) või oh my soul (OH MINU HING). Siis küsiti et kuidas ma toime tulen ja kas pole mitte hirmus jne jne ja siis ma rääkisin neile hirmulugusid sellest kuidas ma vahel püssipauke kuulen ja kuidas mu klassivend oma venda pussitas ja venna sõber teise sõbra ära tappis siin tänavanurgal jne jne! HEHEHE, ega see asi pole üldsegi nii hull, aga oli päris meeltlahutav nende punnis silmi ja hirmul suid vaadata!

Ah ja jälle ma unustasin! Olen ikka domkop (afrikaani keeles lollpea), ma ei rääkinud kuidas mu bussisõit läks, ütlesin et 12 tundi läbi öise lõuna-aafrika üksinda ja võib ju hirmuäratav tunduda aga see aeg läks lennates ja siis ma ei teadnud kus maha täpselt minna sest buss peatus kümnes kohas ja kusagil jaamade nimesid polnud ja kui ma siis bussis töötavale neiule oma piletit näitasin ja küsisin, et vabandage kus ma maha pean minema, siis ta ütles ertunud häälel, et kallike sa pidid juba eelmises peatuses maha minema! Mis te arvate mida ma tundsin? Ma olin Port Elizabethist juba möödas ja kihutasin East Londoni poole, endal uhke nägu peas! Siis see naine ütles, et nad viivad mu tagasi, no häbi oli aga hea meel oli ka, mõtlesin, et küll need teised on mind nüüd tund aega oodanud ja püha viha täis aga kui ma peatusesse jõudsin ei olnud seal kedagi, helistas siis Elisa ja küsis et oota kus sa oled (YFU töötajad olid ära unustanud et mina ka reisile tulen ja kui Elisa neile seda meelde tuletas ei olnud neil õrna aimugi kus kohas täpselt ma seal P.E.s olen, eks ma siis istusin hommikul kell 5 oma nelja pambuga seal teeäärel ja mõlgutasin mõtteid, selle aja jooksul sai sada taksojuhti mind läbi küsitleda ja üks pinnis mult isegi mu mxiti numbri välja ja nüüd ta tüdruksõber sai teada et ma ta mxitis olen ja tuli mind süüdistama et minusugused eesti litsid abielusid lõhuvadki (ma olin selle mehega nii palju rääkinud: tere, kuidas läheb, hästi tänan ja sul...)
Ja tuli väga korrapäratu ja inetu sissekanne ning olen kindel, et midagi jäi kirjutamata aga neist siis järgmises postituses, hetkel on meil nõbu Nikita Johannesburgist külas ja lähen nüüd nende aega veetma, totsiens!