Kui nüüd aus olla siis ma hakkasin oma blogi esimesi postitusi lugema ja ma olen ikka päris palju paska pannud......palun selle eest andeks ja kõik kes mind hukka mõistavad, siis teadke et ma olen oma veast teadlik ja ma häbenen. Veel jäi silma mulle see, et mu stiil on blogi jooksul üpris palju muutunud. Alguses kirjutasin nagu kuuenda klassi inimene, ei tea kas minust sai vahepeal naine??????? Samas leidsin ka, et oleks mõttetu hakata neid vanu postitusi redigeerima ja kustutama ja mida kõike veel, sest on vaid mõned pisiasjad millega ma mööda olen pannud, seega jäägu see nii.
Muidu tänase postituse pealkiri võiks olla mina kui värviline (muide mustanahalised on ameerikas ka värvilised). Ühesõnaga kui ma mxitis mõne uue kontakti saan, keda ma isiklikult ei tunne, on alati suur asi neile oma identiteeti tõestada. Muidu esimene asi mida ma nendega rääkides kuulatama lähen ei ole see, et ma olen valge. Nad küsivad mu nime, kui ma ütlen Hanna siis nad ütlevad ok aga mis su pärisnimi on. Kui ma ütlen Hanna ütlevad nad et ok lõpeta naljad, mul ei ole tuju. Sellepeale vastan ma: Hanna. Ja kui nad küsivad kust ma pärit olen ja kui ma ütlen Eestist küsivad nad kas see on Saksamaal. Või kas see on üldsegi Aafrikast väljaspool???? Võta siis näpust eksole...varsti aga hakkab neile kohale jõudma et kuidagi ma siiski erinen ja siis küsivad nad: oled sa valge? Ja kui ma sellepeale jah vastan saan ma suure sõimu osaliseks: HAIGE INIMENE, MIDA SA VALETAD, MA SAAN VÄGA HÄSTI ARU ET SA VÄRVILINE OLED, VAATA KUIDAS SA RÄÄGID JA ISE ÜTLESID ET ELAD MITCHELL'S PLAINIS MIS SA TÕESTI ARVAD ET VALGED ELAVAD SEAL VÕI??? Siis ma olen üritanud seletada et ma olen vahetusõpilane ja saatus on mind toonud siia Mitchell's Plaini, ma ei saa sinna midagi parata aga siis ikka räusatakse et JAAAJAHHH MINE RAISKA KELLEGI TEISE AEGA OMA VALEDEGA jne. Arvatakse siis et ma värviline olen sellepärast, et minu kõnepruuk on täpselt nagu värvilisel ja mis ma sinna parata saangi. Pluss see et ma elan täielikus värvilistemaailmas. Aga veelgi veidram on see, kui mind mustanahaliseks peetakse. Kui mind tervitatakse Molo või Sawubona (mis on xhosa ja zulu keeles tere) ja kui ma vastu tervitan ning küsin unjani (kuidas läheb) ja vastan ka veel et ndiphilile või ngikhona (hästi) ja oskan vasatata ka küsimusele wenzatoni (mis teed) siis öeldakse alati et ära tule siin valetama et sa oled valge, sa oskad ju zulu/xhosa/siswati keelt või mida iganes siis. Ma ütlen et ei oska, need ongi umbes ainsad asjad mida ma nondes keeltes öelda oskan aga siis saadetakse mind metsa kännu otsa, sest mittezulud ja muud olendid selliseid asju nüüd küll öelda ei oska ja ma olen kohe 100% mustanahaline. Osad räägivad minuga edasi, samal ajal mind siiski salajaselt testides, et mis ma siis lõpuks ikkagi olen, aga mis ma ikka seletan. Ma olen ise ka väga umbusklik ja kui nüüd kõrvaltvaatajana seda asja uurida siis minagi ei usuks iseennast!
Kui ma käisin perega õe sünnipäeva puhuks club mykonoses (mis oli kreeka stiilis hotell linnast väljas mere ääres ja kus ma tundsin end nagu kurbus kummaline tunne peategelase Cécile'ina, aga puudu oli vaid kaunis mees purjekaga merelt Cyril) siis absoluutselt iga viimane kui töötaja seal kõnetas mind afrikaani keeles seega nad arvasid et ma olen nähtavasti lõuna-aafriklane ja ma sain aru ka mida nad tahtsid või küsisid aga vastasin siiski inglise keeles, sest selline julgus afrikaani keelt pruukida mul puudub. Ühesõnaga võin ma kehastuda peaaegu kõikideks lõuna-aafrika vabariigi rassideks. indialaseks mind veel peetud pole, aga mine sa tea mis tulevik toob.

Mis ma oskan öelda, Eesti elu on magus. Sama magus kui Aafrika omagi. Kohandumine on olnud uskumatult kerge, aga siiski on ka väikeseid tagasipõrkeid. Nagu näiteks see, et ma mitte kunagi autos rihma kinni ei pane, selline harjumus on aastaga aknast välja lennanud. Ka käisin ma koeraga emajõe ääres jalutamas ja kui ma nägin mingit karvast olendit puu oksa pealt alla hüppamas hüüdsin OHHHH PAAVIAN! Siis aga meenus et emajõe ääres ikka paaviane naljalt ei näe ja vast oli see üks tavaline kass.....igatahes elasin, nagu veel mäletate, Mitchell’s Plainis, mis on üpris ohtlik geto, mis kuulub värvilistele. Mind kui “värvilist” oli õpetatud aga nõnda, et olgu meie võime ju Mitchell’s Plainis elada ja võib ju ohtlik olla, aga mustanahaliste getod nagu Langa ja Gugulethu ja Khayelitsha on kaheksateist korda hullemad! Olgu olgu, siis aga teatas üks poiss (kes elas Khayelitshas) mulle mxitis et ta tahab minuga kohtuda. Mina mxiti poistega ei kohtu aga ütlesin et ahah tõsi või ja siis ta teatas et jah, aga sina pead Khayelitshasse tulema. Ma ütlesin talle, et sina tahad minuga kohtuda ja mina pean sinu juurde tulema????? Siis ta teatas et ära saa nüüd valesti aru aga ma kardan Mitchell’s Plaini tulla, teil on seal gängsterid ja muud õudsed asjad.....selle peale purskasin ma kõva häälega naerma, Khayelitsha poiss ei julge Mitchell’s Plaini tulla!!!! HAHAHAHA aga kokku jäigi meil saamata...ma ütlesin et eks mina ei julge siis Khayelitshasse tulla.
Aga kui ma midagi igatsen siis on see spontaansus ja vabameelsus. Me käisime alati reede õhtuti peale kirikut mäkis või kusagil süüa ostmas ja mäkis käies panime ükskord Lira plaadi peale, tervel perel meil ju sõnad peas (kuigi sõnad on zulukeelsed ja klikkidega ja me võisime päris totrad välja näha neid asju laulmas, ise aru saamata mida me täpselt laulame). Ja siis kui me sinna drive-in’i jõudsime ja naine küsis mida teile siis mu õde pani muusika põhja lasi aknad alla ja siis kõik laulsime ja tantsisime seal autos ja siis õde küsis TEATE SEDA LAULU VÄ, TEATE? Eks nad ikka teadsid ja kuna nemad olid xhosad said nad ka sõnadest ja muust aru ja seda muusikat kuuldes jooksid teised töötajad ka kohale ja hakkasid ka laulma ja tantsima seal luugi taga,,,,sellise peo korraldasime siis mäkis. Elu seiskus et Lira järgi veidi puusa nõksutada.

Mul on üks sõber, kelle nimi oli Dillan (kristlase nimi), aga õde rääkis et kunagi oli ta nimi Tashreeq (moslemi nimi). Tegemist aga minuvanuse poisiga ja ma otsustasin temalt asja uurida, et kuidas siis nõnda ja siis ta rääkis, et ta elab oma kasuisaga (kes on moslem) ja oma emaga (kes on kristlane) ja et ta kasuisa ja ema olid juba tema beebieast koos. Tema pärisisa on aga kristlane ja nii saigi ta sündides nimeks Dillan ja oli põhimõtteliselt kristlane. Aga ei tea kas kasuisa otsustas nii või mis, et talle kinnitati väikesest saati et tema nimi on Tashreeq ja tema teps mitte kristlane pole, vaid ikka moslem. Nii ta siis arvaski....15 aastaselt sai ta aga teada et tegelikult on tema nimi ikkagi Dillan ja siis oli ta vihane ja ütles et ma olen piisavalt vana et ise otsustada ja nii otsustas ta uuesti kristlaseks hakata. Ma ütlesin talle et oled ikka rumal küll,,,mulle meeldivad moslemipoisid rohkem ja siis ütles et ok sinu pärast võin tagasi moslemiks hakata aga ma ütlesin et jäta vahele see nali....Igatahes on siin nimedega tihtipeale veidrad lood. Kui kellelegi ei meeldi nende nimi siis nad lihtsalt muudavad seda, või lisavad midagi, või võtavad ära. Ja koolinimekirjas ja igal pool ollakse nende enda leiutatud nimedega. Nii rääkis mu sõber Reagan (ta ise otsustas et ta tahab Reagan olla) et tegelikult kirjutatakse ta nime Reagon aga see o talle küll ei meeldi seega ta muutis selle ise a’ks. Ja kui eestis on inimesel kaks nime, nagu mul Hanna-Kristin siis pannakse need nimed ju alati kirja aga seal on enamustel kaks nime nagu näiteks minu õe nimed on Simoné Kim aga seda Kimi võib näha ainult passis või sünnitunnistusel sest teised nimed jäetakse siin põhimõtteliselt lihtsalt ära. Mina ei saa aru miks see teine nimi seal üldse olema siis peab???? Igatahes kui tagasi Dillani teema juurde minna siis tal on kolm õde, kelle isa on see moslemist kasuisa. Ja siis ma küsisin mis su õdede nimed on ja kui ta rääkis et Ashieka jne siis ma ütlesin et ahhaaa su õed on siis moslemid? Ja siis ta ütles et ei ole. Ma ütlesin et kuidas nii Ashieka on ju ehe moslemi nimi aga siis ta ütles et nad ei tea ise ka mis nad on, ema on kristlane isa on moslem neil on moslemi nimed aga kirikus nad ei käi, mošees ka mitte, vahel söövad salaja sealiha!!!!!!! Aga kristlasteks nad ka end ikka ei pea seega nad ei olegi mitte midagi!

Ja ükskord vaatasin ma telekast mingit saadet ja see saade oli ühest mustanahaliste perest kes elasid maal. Ema ja 5 last. Kõige vanem neist 11 aastane ja ema teatas umbes kuu aega tagasi et olgu ma pean korra ära käima ja tõmbas uttu ja enam tagasi ei tulnud. Naabrid siis läksid sinna majja ja mida nad nägid. See 11 aastane õde (kes nägi välja nagu 7 sest ta oli väga alatoidetud ja pisike ja nõrgake) käis koolis, valmistas õdevendadele mingi lõkke kohal süüa ja ühesõnaga hoolitses nende eest. Mingit raha ega midagi tal ei olnud ja nad elasid keset põldu kusagil savionnis kus oligi onn ja mitte midagi muud ja väikseim õde oli tal ikka paari kuune. Proovi siis 11 aastasena 4 õe venna eest hoolt kanda ilma rahata kui ise pead koolis käima jne. Ja siis hakati seda ema otsima, ta ütles et ta läks oma ema ehk siis vanaema juurde aga seal teda mitte ei olnud ja vanaema ütles et ta läks mingi kavaleri juurde. Ja nii nad ta leidsidki kusagilt a la 1000 kilomeetri kaguselt mingi mehe juurest (ta oli sellest mehest rase) ja ta oli otsustanud sinna elama minna sest mees nõudis seda ja kui mees nõuab siis lähed kah!!! Ja ta läkski, jättes oma eelnevad 5 last kel kõigil erinevad isad sinna onni kükitama.....

Ja lihtsalt et te teaks, Lil Wayne on kõikide värviliste poiste iidol!!!! Ja kui ma sinna aasta alguses läksin küsiti mult tihti mis sinu number siis on? Ja kui ma oma telefoni numbri ette lugesin hakati kõva häälega naerma, sest nemad kutsuvad laulu NUMBRIKS seega kui telekast tuleb Ciara laul ride, siis mu õde karjub SEEE ON MINU NUMBER!!!!!!! JEEEE SEE ON MU LEMMIK NUMBER.

Vabandan teie ees alandlikult kallid lugejad et niivõrd kaua ei kirjutanud. Ma tulin üheksandal juunil Eestisse tagasi ja paratamatult on blogikirjutamine kuidagi elust välja jäänud. Ja kui te arvate et kuna mina eestimaa mullal siis blogi läbi,,,,eksite rängalt. Mitte küll väga rängalt sest ega mul nii palju ka veel kirjutada ei ole, aga natukene ikka. Ma annan teada kui läbi. Igatahes kojutulek oli väga kurb, jah muidugi nutsin lennujaamas ja päev enne ja juba nädalake enne vist aga koju tahtsin ka ikka tulla. Minu reis tagasi algas kaheksanda hommikul Kaplinnast, sealt läksin edasi Johannesburgi (lennukiga). Kuigi Kaplinnast lahkusin mitu mitu mitu tundi tagasi (seal pidin ju pere jätma) siis Johannesburgi lennujaamas leidsin end taaskord nutmast. Ju ma nägin siis väga nukker välja, et lennujaamas üks noor meestöötaja küsis kas minuga on kõik korras ja kui ma ütlesin jah siis küsis kas ma olen kindel. Igatahes Johannesburgist lendasin ma Pariisi, selle imelise Air France’i lennukiga umbes 10 tundi, ahjaa tagasi tulin ju IHUÜKSI. Sellise väga tähtsa fakti jätsin mainimata. Igatahes alati ma mõtlen et krt 10 tundi kes viitsib ja kui sinna lennukile saan mõtlen et oooo saaks vaid kauem lennata. Nende igal reisijal oma telekas värk meeldib mulle hirmsasti. Ma vaatasin Alice imedemaal ja where the wild things are ja seks ja linna paar osa jne. Kahjuks kippus vahepeal uni silma ja nii ma siis põõnasin oma viis tunnikest. Pariisist läksin Helsingisse ja Helsingist laevaga Tallinnasse ja sealt omakorda Tartusse! Oli alles reis ja ma olin üpris ärevuses et ma üksi selliseid kadalippe läbin pean tegema aga nüüd tunnen et võin maailma üle võtta!!!! Mingit lahkumispidu ma ei teinud, mõtlesin et istun perega ja sööme ja muljetame aga eikusagilt ilmus välja nii 14 inimest, ma ei teanudki mida kohe teha ja arvata, muidugi mul oli hea meel, aga samas natuke kurb ka, sest siis jõudis juba kohale, et peab tõesti lahkuma. Igatahes kaasa tõin hunniku asju, sealjuures ka vuvuzela ja kes mmi vaadanud on teab kindlasti mis see on. Ma olen mõtlend et palju neid vuvuzelasid siin eestis on ei tea, meil on see igatahes naabruskonnas väärtuslik aare, vend käib iga päev sellega maja ees ja siis kõik tahavad puhkuda ja kuulda mis häält ta sellist siis ikkagi teeb. ETVs räägiti ka et nad tahaksid vuvuzelat stuudiosse et vaatajatele demonstreerida seega etv mehed kui te mu blogi loete siis võite tulla laenata.........aga kui teada tahate kuidas tunne on siis ohh tunne on muidugi hea eestis tagasi olla, ma olen siin nüüd olnud täpselt 6 päeva ja otsin juba uut võimalust et väljamaale põrutada,,,aga tundub et suvi tuleb eestis veeta. Tunnistan, et eestisse ei ole ma alati just väga positiivselt suhtunud. Olgu on küll kodumaa ja mida mida aga mul on siin nii IGAV. Üritan oma viimasest aastat viimast võtta ja siis peale kooli kavatsen uuesti väljamaale põrutada. Aafrikas aga mõtlesin tihti eesti kui riigi peale, aasta lõpus eriti palju ja nii ma hakkasin seda ka rohkem väärtustama. Ma lugesin internetist eesti söögi kohta aafrikas olles ja hakkasin isegi rosoljet igatsema kuigi ma seda ei söögi!!! Soomes teel sadamasse sattusin bussis eesti naiste kõrvale ja eesti keelt kuuldes tuli suur naeratus näole, lihtsalt nii naljakas oli. Mitte eesti keel iseenesest aga kõnetoon ja sõnakasutus jne. Üks ema oli oma lapsega hädas ja räuskas seal üle bussi ISSSAND JUMAL MILLINE TROPP NO JÄÄÄÄÄ VAIT, MIDA SA RÖÖÖGID, MIDA SA TAHAD, KURAT KÜLL. Sellise vastiku beibe häälega ja siis mul meenus taaskord miks ma üldse sinna lõuna-aafrika vabariiki sattusin. Siis jõudsin Helsingi sadamasse ja istusin mingite eesti meeste kõrvale kes esiteks haisesid, teiseks kandsid väga veidraid riideid ja kolmandaks tuli sisse grupp asiaate (ma siiski ei arva et iga asiaat hiinlane on) ja nad vahetasid seal omavahel paar sõna, ei midagi erilist ja siis üks mees ütles teisele MA KURADI VIHKAN NEID VÄRDJAID HIINLASI,,,TULEVAD SIIA SIIS MÖLISEVAD KA VEEL. Ma mõtlesin et toho tonti, minul on hea meel kui teised inimesed tahavad meie riiki külastada, aga pole ime et eesti turistide seas nii ebapopulaarne on kui rahvas ise nii vihane ja kibestunud on? Vaesed turistid vahetasid omavahel paar sõna ja said sellise sõimu osaliseks, muidugi nad aru ei saanud mis need mehed rääkisid, aga siiski, mina sain. Siis mõtlesin juba et olgu pole hilja, keeran otsa ringi ja lähen oma lavi tagasi, sest sellist jama on raske kommenteerida! Aga olgu kõik eestlased ju ka sellised ei ole, ma nägin täna tartu linnas kaks korda mustanahalist meest!!!!!!!!! WOW WOW WOW tegemist oli küll sama mehega ja ma nägin teda kahel täiesti erineval ajal täpselt sama koha peal. Otustasin teine kord et kuna me jälle nii kohtume naeratan talle ja vaene mees ei suutnud oma silmi vist ära uskuda ja naeratas kohmetult vastu ja mühises midagi, tahtis vist tere öelda. Tartus saab ta ju esimese asjana uudishimulike pilkude osaliseks ja kindlasti siis sosistatakse aga meie linn on ju ka kuulus oma skinheadide poolest =)=)=) hoidku jumal et need tema teele ei satuks. Mu vanem õde tahaks ka kunagi eestit külastada ja siinmaal oleks ta ju mustanahaline, aga pole probleemi, ma võiksin teda vabalt kaitsta!!!!!!!!!!! Igatahes tahtsin ikkagi oma traditisoone edasi hoida ja läksin toidupoodi et näha kas müüakse chutneyt (kaste) ja kahjuks ei leidnud, mingid pädaste mõisa oma müüdi tartu kaubmajas ja ma kavatsen seda kindlasti osta aga tundub et see pole täpselt see sama. Siis ostsisin ruske (no need kuivikud küpsised mida kohvi sisse pistetakse) aga taaskord, edutult. Siis otsisin guaavasid ja liitšisid aga taaskord MITTE MIDAGI. Ja isegi maapähklivõid ei müüdud rimis :S seda aga selverist leidsin. Seega kui keegi kusagil üleval mainitud asju näeb võib ju mulle teada anda, sest igatsus on suuuur! Aga veiniriiulit nähes läks nägu naerule. Lõuna-Aafrikale on lausa oma sektsioon pühendatud kus võis näha vanu tuttavaid nagu Two Oceans ja Spier jne ja uskuge või ei Spier’i veini (mida tehti mu kodu lähedal, ma käisin isegi seal keldrites) müüakse HERNE POES, jah see ei ole nali!!!!!!!! Seda oli kohe hingel hea näha ja siis sain kokku sõbrannaga kelle ipodis ilutses bänd Die Antwoord mis on ju afrikaani keeles VASTUS ja ta ütles, et see on päris populaarne siin, jälle hea meel kuulda! Tegemist Kaplinna bändiga kes tihti afrikaani keeles musitseerivad ja kui ma kuulasin siis kuulsin ainult asju nagu JOU MA SE POES ja NAAI ja KAK PRAATIE jne mis on väga roppp!!! Aga mul oli nii kodune kuulata......ja kui telekas lahti lüüa siis etv pealt tuleb muidugi jalka MM mis on super eksole ja avakontserdil laulis LIRA aaaahhh ma ei suutnud uskuda et olin eestis teleka ees ja nägin lirat, kes tegi Fergie’ile hääle suhtes ikka sajakordselt ära ja siis travelilt tuli lavi saade Limpopost ja vendadest ja kuku raadiost vist tulevad saated ja isegi animal planetil oli lõuna-aafrika loomapolitsei ja lehest lugesin benni mccarthyst (kes on lavi jalgpallur jne) seega see on praegu niivõrd teemakohane kui veel olla saab. Ja no bafana bafana (mis tähendab poisid poisid) mängis siiski mehhikoga viiki ja Siphiwe Tshabalala värav valiti siiamaani world cupi ilusaimaks eestis!!!!! Ahjaaa enne kui mäng algab on seal nagu mingi poiss kes hüüab KE NAKO, see siis tähendab ON AEG, kui teada tahate.

vasakult minu õde Kimon, mina ja minu venna gf aka mu õde Simoné. ma igatsen neid nii väga (kes aru ei saanud siis ma olen Eestis tagasi)

Täna on olnud üsna tegus päev, esiteks oli minu ametlik viimane päev Westridge Hoerskool’is (olgu olin nüüd peen ja kirjutasin high school afrikaani keeles). Kirjutati matemaatika eksamit ja mul erilist isu ei olnud, läksin seepärast kohale et hüvasti öelda ja tegelikult üldse ei tahtnud aga peab. Ja kui ma kooli jõudsin läksid kohe klassiõed kooli juhtkonnale teatama et nad peavad aktuse selle auks pidama ja ma olin viha täis, sest kes mäletab siis esimene päev kui ma kooli tulin panid nad mu ju kohe terve kooli ette aktusel seisma ja end tutvustama, olgu sain hakkama. Ja sain ka seekord hakkama. Enne eksami kirjutamist (saalis olid õnneks ainult 11 ja 12 klassi õpilased) ütles direktor et koolis on tähtis päev sest mina lahkun, pidas tema oma väikese kõne kus rääkis et ma olen lausa nii eriline et nad 12 klassi eksamit edasi lükkavad ja need minutikesed mulle pühendavad jne ja siis rääkis klassijuss ja siis anti muidugi minule sõna ja kui ma tavaliselt olen tõrges avalikult, eriti veel nii avalikult, rääkima siis seekord tundsin, et jah tahan ja räägin. Muidugi mitte pikalt, ütlesin lihtsalt et kui ma vaid saaksin jääksin kauemaks aga kahjuks ei saa ja et ma olen väga tänulik et nad minuga nii kannatlikud ja sõbralikud olid, sest aasta alguses olin ma üpris hirmul, aga nad tegid kõik väga lihtsaks minu jaoks ja siis ütlesin AITÄH ja siis terve see saal oli kõigepealt haudvaikne ja kõik vahtisid mulle kurbade silmadega otsa ja siis tegid AAAAAWWWWWWWWW teate küll sellise kurva häälega. Siis oli küll nukker, hüüdsid et WE ARE GOING TO MISS YOOOOUUUU HANNNNNAAAAA (me hakkame sind igatsema hanna) jne. Igatahes kui dire kõnet pidas rääkis, et hanna puhul on tegemist laitmatu vahetusõpilasega, ALATI olid tal kodutööd tehtud ja KUNAGI ei pidanud me tema pärast muretsema et ta poppi oleks pannud või midagi, siis muidugi osad klassikaaslased naersid kõva häälega sest oli ka mul selle aasta jooksul oma laiske momente aga tunnis olin ma siiski alati ja üritasin tööd ka teha,,,,kui isu oli. Ja siis naljamees mr. Mohamed kes on ka ühtlasi minu klassijuhataja rääkis kuidas ma kõikidele meeldin, et ta teab et 11 ja 12 klassi inimesed on minu sõbrad aga ta teab ka et mul on järgijaid 8, 9 ja 10 klassis ja siis ta lemmikteema: minu armuelu. Siis ütles et JA NAGU ME KA TEAME KOHTAS HANNA SIIN AAFRIKAS KA POISSI JA NO MITTE AINULT ÜHTE! Olgu naersin kaasa ja läksime tõsisematel teemadel edasi. Muide siin koolis on varemgi üpris palju vahetusõpilasi olnud, aga imelik on see, et ma ei kuule neist kunagi mitte midagi. Kaks sakslast rasestusid suht vahetusaasta alguses ja saadeti kodumaale tagasi (MEGAIRW) ja Kimon ütles et on ka selliseid vahetusõpilasi olnud kellest neil polnud õrna aimugi kes nagu hallid hiired kusagil pimedas liikusid, aga et mind pidavat kõik teadma sest ma olen väga sõbralik. Ja mul on hea meel, alati kui keegi tuli, isegi kui väga lollide küsimustega, ma võtsin ALATI aja et vastata kuigi küsimused olid 90% ajast kas varem juba 64536x kuuldud või lihtsalt väga rumalad aga siis neelad naeru alla ja vastad. Tihti muutusid mu klassikaaslased liiga kaitsvaks ja hüüdsid HEI SINA JÄTA KOHE HANNA RAHULE aga siis ma ütlesin tavaliselt, et rahune rahune, meil on konverstatsioon pooleli. Ja alati küsiti ISSAND KAS SUL NENDEST KÜSIMUSTEST JUBA VILLAND EI SAA KUIDAS SA VIITSID VASTATA KÕIGILE aga see on ju minu kui vahetusõpilase kohustus. Ja ei taha oma sarve puhkuda aga blondid juuksed ja sinised silmad tulid ka ikka kasuks. Ma tean et siin Mitchell’s Plainis on teistes koolides ka vahetusõpilasi aga neil kõigil tumedad juuksed jne ja siis ei tehta tihti vahet kas on tegemist valgega või väga heleda värvilisega. Siis tulin koju ja mxitis hakkasid sõbrannad rääkima kuidas nad peaaegu nutsid kui ma kõnet pidasin jne ja siis istusin takso peale et perega ja ema töökaalsastega parlamenti jalka MMi debatti kuulama minna. Selle auks panime kõik kollase-rohelise kirjud bafana bafana pluusid selga. Teele jäid paar townshippi (hurtsikud) ja Lauamägi ja lihtsalt ilus Lõuna-Aafrika arhitektuur ja siis tuli küll kurbus peale, inimesi ma veel nii väga ei saa igatseda sest nad on veel siin minuga aga ma tundsin kuidas kurbus tuli sest kuna jälle näen ma kõike seda eel mainitut? Igatahes jõudsime parlamenti ja nüüd on ristike ka seal kirjas, ma ei suutnudki kohe uskuda et Lõuna-Aafrika Vabariigi parlamendis istun! Nii uhke tunne oli, seal on aga ka jalka MMi meeleolu vohamas. Inimesed tantsivad diski tantsu (jalka mmi jaoks loodud tants) laulavad SHOOOOZALOOOOZA ja lehvitavad lippudega. Parlamendiliikmetel olid kõikidel LAVi jalkakoondise erkkollased pluusid seljas ja lipuvärvidega sallid kaelas, osadel olid isegi vuvuzelad kaasas ja seal suurt muud ei tehtud peale nalja viskamise. Kõigepealt käivad ju iga partei esindajad mingit kõnet pidamas ja enamus ajast visati nalja ja enne kui debatt alata sai pidime me koju minema!!!!!! Ma olin kurb aga ikkagi see oli omaette kogemus. Ja parlamendis oli kahtlaselt palju valgeid.
Enne kui parlamendiliikmed saali astusid või välja läksid pöörasid nad ukselävel spiikri poole ja kummardasid ja ma mõtlesin et eks see ole siis komme ja kui nii peab siis teed ka aga mu õde Simoné erutus kohe ja ütles et piibel ütleb et teisi inimesi ei tohi jumaldada ja tema küll MINGI spiikri ees kummardama ei hakka, never ever. Siis küsis kas sa kummardaksid ja ma ütlesin et jah, sest ta on siiski kõrge positsiooniga ja see ei tähenda et sa tema ori oled see on lihtsalt austusavaldus, ma oletan vähemalt aga ta vahtis mind sellise näoga nagu ma oleksin just ütlend et ma spiikri sitta olen nõus sööma. Jätsin selle teema sinnapaika sest need kristlase ja mittereligioosse inimese debatid ei vii absoluutselt mitte kuhugi........mind pani mõtlema aga et see parlamenditöötaja elu tundub tõeline lill, nad astuvad sinna ruumi, poetavad oma pepud pingile ja kuulavad ja kellele siis väidelda ei meeldiks eksole, mulle meeldiks väga oma vaateid seal avaldada ja võib-olla teistega veidi sõneleda. Aga et nad siis seda teinud oleks, oh ei, enamus ajast käis neil jutt pinginaabriga ja eesrääkijat tihti ei võetudki kuulda. Ja kui neil tuju tuli astusid uksest välja ilma suurema mureta ja läksid koju. Ma hiljem pidin oma taksot parkla juures ootama ja ainsad autod mis sealt välja tulid olid kõide uuemad Lexused ja Mercedesed,,,läikivad, ilma ühegi kriimuta. Mõtlesin et siia parlamendi parklasse peaks mõni päev peale kooli miniseelikuga mehi lantima tulema....ok see oli muidugi nali.

Kuna MM põhimõtteliselt käes ütlen teile ära, et selleaastase jalgpalli nimi on Jabulani mis tähendab BE HAPPY, lihtsalt et te teaks. Meil on kirikus laul ka, aga pall on muidugi laulust inspireeritud mitte laul pallist. Igatahes käib see nii JABULANI JABULANI AFRICA, JABULANI JABULANI AFRICAAAAA ja siis sel on oma tants.