Sawubona mnganiwami,
see tähendab siswati keeles tere minu sõber. Mul on mxitis kaks zulu poissi ja kui nad mind tervitavad hey või hello ütlen ma vahel vastu sawubona (tere) siis nad mõtlevad automaatselt et ma oskan zulu keelt ja küsivad unjani (kuidas läheb) kui ma seepeale vastan ngiyaphila (hästi) peavad nad mulle pikad jutlused zulu keeles maha ja mina va tobu ei saa mitte midagi aru, ma siis ütlen, et ma ei oska zulu keelt! Ja alati ütlevad nad et ÄRA VALETA, ÄRA MÄNGI MINUGA. See näitab ju seda, et siinmaal valged ja värvilised ei oska isegi tavalisi viisakusväljendeid bantu keeltes (bantu tähendab rahvas, ehk siis rahvaste keeled ja bantu keeled on kõik ülejäänud riigikeeled va. inglise ja afrikaani). Seega nii nad oletasidki et kui ma tere kuidas läheb hästi oskan öelda siis oskan arvatavasti tervet keelt.
Aega läks aga asja sai, nüüdseks on mul ka kõik ametlikud riigikeeled peas (neid siinmaal ju 11). Kõige räägitum on zulu, siis xhosa. Edasi ma ei tea aga meil on siin veel ndebele, venda, tsonga ja kui te mõtlete et kust kõik need keeled tulid siis ohhooo, üks keeltest on tswana ja väike vihje, naaberriigiks on boTSWANA, üheks keeleks on siswati ja naaberriigiks SWAZIland. Siis on meil veel põhja ja lõuna sotho ja naaberriigiks leSOTHO. Ehk siis kõiksugu ränded on kaasa toonud keeled. Ja need keeled on vahel ikka väga sarnased. Ma armastan sind on siswati keeles ngiyakutsandza, zulu keeles ngiyakuthanda. Tere ja kuidas läheb ja nood asjad on samad. Seega kui ma nendele zulu poistele midagi siswati keeles ütlen saavad nad ikka aru. Ma mõtlen et eestis peaks siis võru murrak omaette keel olema (lõuna-aafrika reeglite järgi), mitte lihtsalt murrak. Mul vahel tolle arusaamisegagi raskusi.
Üks asi millest natukene kahju, on see, et värvilised ei kuula eriti aafrika oma muusikat, kõik mis me siin kuuleme on see hale ameerika pop ja rnb ja mida kõike veel ja aafrika muusikast ma palju ei tea. Mustanahaliste seas on aga kõige kuulatum kindlasti HOUSE, selle järgi nad kwaitot tantsivadki ja olen kuulnud ka et house saigi lõuna-aafrikast alguse. Mulle vahel ka täitsa meeldib see (siis kui keegi midagi mõnes bantu keeles vahele laulab). Aga kui te tahate kuulata head lõuna-aafrika vabariigi muusikat kuulake sellist bändi nagu Freshlyground, nad on Kaplinnast pärit ja nende bänd on segarassidest seega seal nii musta kui valget ja seda ja toda. Eile nägin telekast et neil tuleb mais uus, siiani kõige aafrikalikum, plaat ja emme, sa tahtsid et ma sulle nende plaadi ostaks, ma nüüd ootan maikuud et see soetada. Freshlyground on ka üks ainult KAHEST lõuna-aafrika bändist mis kusagile world cupi plaadile või millelegi läks, seega ta peab hea olema. Nende musoon on selline mahe aafrikalik jazz või midagi sellist, aga seda ei saa ka nõnda piiritleda, väga mitmekülgne ühesõnaga, kuulake kindlasti! Ja jällegi, ma elan ju värvilistega, kes tahavad ainult totraid AMEERIKA õudukaid ja komöödiaid vaadata millest mul reaalselt kopp ees on, siis ei tea ma ka lõuna-aafrika kinost suurt midagi :’(. Olen vaid kuulnud et tsotsi pidi olema hea film, muide mustanahalist gängsterit kutsutakse siinmaal nimega tsotsi. Ja siis nägin reklaami filmist Skin, aga pole ka toda näinud, kui teil tuleb võimalus vaadake kindlasti. Mida teil aga kindlasti võimalus vaadata on, esiteks District 9 mis on lavi film kui te veel ei teadnud, tegemist aga mingi sci-fi värgiga ja ma ei hakka isegi närvi ajama end selle vaatamisega. Teine film on Invictus mis teil ka vast kinos jooksis, see on Nelson Mandelast ja ragbist, Morgan Freeman mängib Mandelat, WOW. Ma pole toda ka veel näinud, aga eestis kindlasti teen ära selle nalja, see on kindlasti väga huvitav.
Kui filmidest veel rääkida siis noortekirikus vaatasime me sellist filmi nagu The Lazarus Phenomenon ehk siis Laatsaruse Fenomen? See oli lugu piiblist okei bla bla ja siis näidati seal filmis taevast ja põrgut, issand kui haiglane, ma irvitasin terve aja. Ühesõnaga üks Nigeeria mees rääkis kuidas ta ära suri, vahepeal taevas ja põrgus käis ja siis tagasi ellu ärkas, ise oli ta väga tõsine sealjuures! Ühesõnaga milline on taevas, taevas on suured häärberid kus inimesed elavad ja sööki on alati lõputult ja keegi kunagi valu ei tunne ja lilled laulsid kooris ja mida kõike veel, täiesti absurdne. Aga eriti hästi jäi mulle meelde põrgu ja kui hirmus see oli! Mul võttis lausa kõhedaks. Põrgus oli muidugi tuli ja pime ja inimesed olid käpukil maas ja karjusid ja nutsid terve aja. Kõige paremini jäi mulle meelde see, et põrgus sa sööd oma liha ja siis oksendad selle välja, sööd jälle ära ja oksendad välja ja põrgus ja taevas on ju igavene elu, seega kallid eestlased, ma olen väga veendunud, et suurem osa teist läheb kohe kindla peale põrgusse, sest kui sa jeesus kristust oma päästjana ei tunnista ära mitte unistagi taevast. Nüüd siis teate mis teid (või meid) ees ootab ja ärge öelge et ma teid ei hoitatanud. Kõik ju teavad seal kirikus et okei ma pole päästetud, aga et ma ei USUGI ÜLDSE JUMALASSE. Kui nad esimese asjana põrgut nägid siis teise asjana pöördusid kõik hirmul ja kaastundlikud silmad minu poole ja nende peas käis kindlasti mõte, VAENE HANNA, TA HAKKAB VARSTI OMA LIHA SÖÖMA JA SEDA VÄLJA OKSENDAMA JA SEDA IGAVESTI. Ma ei lasknud end siiski sellest kõigutada. Inimesed käivad mult vahel ikka küsimas, et no kas sa nüüd juba usud jumalat? Ja kui ma ütlen no et ikka veel ei usu on nad sõnatud. Meil oli muide väga huvitav vaidlus eelmine nädal koolis. Istusime nõnda: mittereligioosne mina, moslemist klassiõde Faranaaz ja kirstlasest klassivend Justin. Mul on sellest jumala jutust kõrini ja ma üritasin lihtsalt kuulata mida targemad räägivad ja mida Faranaaz mulle rääkis oli see, et olgu mina seda juba tean, aga juhul kui teie ei tea siis Jeesus on jumala POEG, mitte jumal, nagu meie eestis tihti mõtleme, seega Jeesus Kristus oli prohvet. Aga Allah on JUMAL, seega Faranaaz ütleski Justinile, et kui teie usute jumala poega aga meie jumalasse siis kes on teie jumal??? Eks ikka Allah! Justin üritas midagi mökitada et jumal ongi jumal ja tema ei tea jne aga ma ka nõustun pigem Faranaaziga, või mis teie arvate?
Kool on üldse niivõrd tore koht et toredamat kohta pole maamunal kui Westridge High! Kõik on niivõrd tore va. inglise keele tund, kus õpetaja mind millegipärast enam ei salli. Olgu aasta alguses polnud juba temaga head lood, ma olin nimelt 2 nädalat koolis käinud kui ta mind tunnist välja viskas. Igatahes nüüd käib ta viimasel ajal KOGUAEG AINULT MULLE värvidele. HANNA KUS SU ESSEE ON, minu essee pole pooltki nii tähtis kui kõikide teiste oma aga aind mind ta pinnib. Siis käskis mul autost mingid kotid üles korrusele vedada ja andis mulle raskeima koti ja ütles et võta sina see, MA TAHAN ET SA RASKUST TUNNEKSID. Ma mõtlesin et issver milline julm mees. Ja siis kui ta mul lehed välja käskis jagada ja ma sõnagi lausumata püsti tõusin ja jagama hakkasin hakkas ta karjuma ÄRA TEE SELLEST SOTSIAALSET ASJA, ÄRA SOTSIALISEERU, olgu klassikaaslastele oli see vast suur asi et wow hanna andis lehed kätte ja eks igaüks ütles mulle midagi aga ma ei vastanud midagi, miks ta mind süüdistas!!!! Ja tihti süüdistab mind vastuste ette ütlemises jne!!!!!!!!!!!!!! Olgu sain klatsitud ja nüüd süda rahul,,,mine põrgusse yon!!!!!!!!!!
Nüüd on lood nõnda et kolm nädalat vaheaega (kahjuks) ja ohhooo, meil hakkab sügis tulema. Väljas on AINULT 20 kraadi ja mina kannan saapaid ja värisen!!! See aafrika ilm on mulle ikka naha alla pugenud ja kui te arvate et okei teil on juuni ja kaunis suvi ja mina aafrikast päevitatuna tulen siis tutkit. Sügis on käes ja varsti tuleb tali ja eestisse tulen ma valgena!!!!! Ja sõbrad on mult küsinud et kuda tunne, kas tahan ka tulla ja no absoluutselt ei taha, ausõna! Iga päev mõtlen sellele ja muutun üha kurvemaks, ma ei tahaks siia igaveseks jääda, aga detsembri lõpuni oleks perfekto,,või siis mitte? Ma ei tea, ma tõesti ei tea, aga ma veel ei taha......liiga palju on veel näha ja kogeda......................MWAH
Wednesday, March 31, 2010
Sunday, March 28, 2010
Kui tagasi minu Mpumalanga (mis muide päikesetõusu tähendab) reisi juurde tulla on mul teile veel palju huvitavat jutustada. Mis mind tegelikult väga üllatab ja samas ka häirib on see, kuidas värvilised ignoreerivad mustanahalisi ja nende kultuuri. Mina, kes ma olen aafrikas elanud 8 närust kuud tean palju rohkem kui nemad kes siin 18 aastat elanud on. Ajaloo ees tahetakse silm kinni pigistada. Ma läksin üks päev sõpradega vaidlema. Ütlesin et värvilisi koheldi aparteidi (see oli see aeg kui valged siin riigis ülimad olid ja mittevalgeid diskrimineeriti) ajal veidi paremini kui mustanahalisi. Terve see noorte kari hakkas mu peale karjuma, EI, MISASJA, ME OLIME VÕRDSED, SEL AJAL EI TEHTUD VAHET VÄRVILISTEL JA MUSTADEL. Ma ütlesin et olgu, jääge teie pimedad patrioodid oma arvamuse juurde ja mina teiega ei vaidle. Sain aga enda väitele kinnitust, ajaloo tunnis rääkis õpetaja et kunagi ammusel ajal võitlesid kõik mittevalged (need on siis mustanahalised, värvilised, indialased ja muud olendid) koos valgete vastu, aga siis aparteidi valitsuse mehed, kavalpead, tahtsid seda tohutut kampa kuidagi laiali lüüa ja viisid sisse sellised muudatused et värvilised ei pidanud enam kooli eest raha maksma, mustanahalised aga pidid. Värvilistele anti ilusamad elurajoonid, mustanahalistele koledamad jne. Ja kõik see viiski selleni mis siin täna valitseb. Värvilised on igavesed rassistid ja iga kord kui ma neile meelde tuletan et sa oled siiski POOLENISTI MUSTANAHALINE ütlevad nad et eiiii, MINA OLEN VÄRVILINE JA UHKE SELLE ÜLE, mu vanavanaisa on pärit saksamaalt või hollandist või kust kuradi karupersest. Ajaloo õpetaja ütles et sellest on väga kahju, nad peaksid olema uhked ja ütlema et jah, minu vanavanavanavanavanaisa oli khoisan (siinsed pärismaalased vms). Või et kõik värvilised tüdrukud ei peaks oma kauneid lokkis kiharaid iga nädal üheksa korda föönitama ja sirgendama ja ma ei tea mis imesid tegema, et võimalikult valge välja näha. Kõik vaatavad aga sellest mööda.
Kuhu ma välja tahan jõuda on see, et kui ma tagasi tulin ja minu värvilised sõbrad mult küsisid et noh mis sa seal siis sõid ja kui ma vastasin et kanajalgu ja mulle väga maitsesid siis nad ei saa sellest siiamaani üle ja kiljuvad ainult IUUUUU VÄKKKK VÄKKKK IUUUU HANNA MIS SUL VIGA ON. Minu jaoks on kõik see nii huvitav! Mul tuli meelde hunnik aafrikakeelseid väljendeid mida iga päev telekas kuuleb ja mille tähendust ükski värviline ei tea ja townshippide nimed jne jne ja küsisin oma Mpumalanga õe Phumlile käest ja ta andis kõikidele mu küsimustele vastused. Nüüd kui telekast tuleb mu lemmik tantsusaade Jika Majika siis ma räägin õele et Kimon, see tähendab tantsi tansija! Ja meie townshipid on Khayelitsha (uus kodu), Langa (päike), Nyanga (kuu) ning ma olen siinkandis ainuke kes teab mida need tegelikult tähendavad. Ma olen neile väga palju õpetanud, lausa nii palju et ka mu õde Kimon näeb mustanahalistes meestes midagi atraktiivset ja austab nende kultuuri palju rohkem kui aasta alguses, minu missioon oli edukas! Mu siinne ema räägib iga päev ah mu töökaaslane Nkosinati see ja Nkosinati too ja ma üks päev küsisin, et Patsy kas sa tead ka mis Nkosinati tähendab? Ei tea, ta pole kunagi huvitunud ja vaevaks võtnud et isegi süveneda, et natukenegi huvi tunda. Nkosinati tähendab jumal on meiega. Ilus nimi, eksole? Keegi aga mitte midagi ei tea, sest nad on ju MUSTANAHALISED ja nemad on ju VÄRVILISED, nende vaarvanaisa tuli võib-olla saksmaalt??? Wow, kui mujetavaldav!!!! Muide minu xhosa sõber, Solomon, kellest ma kunagi kirjutasin on viimasel ajal päris palju mulle helistanud ja saatis smsi et kahjuks ei ole ta siin et mind üles äratada aga ühel päeval ta saab siin olema ja et ma ei tohi kunagi unustada, et ta armastab mind,,,kui armas, solomon ma loodan ka et üks päev oled sa siin et mind sügavast unest äratada!!!
Yarre, olen mina ikka jutupaunik, ma pole ühegi päristeema juurde jõudnud, see oli mu intro mis ei olnud üldse planeeritud ja juba olen kaks A4 kirjutanud, ma võiksin igavesti kirjutada ja kirjutada ja kirjutada,,,ja ma ei väsi kordamast kui tänulik ma olen et teie ei väsi lugemast, lugemast ja lugemast.
Lähen nüüd oma reisi algusesse tagasi. Kõigepealt läksin Kaplinnast Johannesburgi, sealt korjas meid peale mingi valge lõuna-aafrika naine kelle juures me Pretorias ühe öö veetsime. See oli ka omaette kogemus sest nüüd ma olen öö veetnud kõikide lõuna-aafrika põhirasside esindajate juures. Iseenesest tore perekond, nagu perekond ikka. Järsku hakkas naine rääkima, et ta nägi ajakirjas artiklit selle kohta kuidas meil Kaplinnas Khayelitsha townshipis tänavale peldikupotid pandi ja seinu ümber ei pandud. Kokkusattumust missugune sest selle sama artikli postitasin ma ju oma blogisse ka, äkki mäletate? Ja mina olin seda artiklit nähes ahastuses aga arvake mis, see naine ei suutnud naermist lõpetada, aga kõkutas ja kõkutas, ISSAND NÄED KÄIVAIDKI SIIS KESET TÄNAVAT POTIL. Ma vahtisin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin et HAAIBO, mis sul naine viga on, kuidas sa sellise asja üle naerda saad? Ma ütlesin talle, et näed jah mul ikka tegi meele kurvaks ja see pole ju nende süü aga ta ikka ei saanud ja aru naeris et JAH NÄED SIIS KÄIVAD TÄNAVAL POTIL TEIL SEAL KAPLINNAS, NII NALJAKAS!!!!
Muide nad arvasid et ma oskan afrikaani keelt, sest vahel neil ei tulnud inglise keelne sõna meelde (neil ju kodune keel afrikaani) ja ütlesid afrikaani keeles ja millegi pärast teadsin mina alati tähendust, aga ma ütlen teile et nipp seisneb selles, ma õppisin kunagi ammu üksinda loomi, putukaid, puu- ja juurvilju jne, aga see on ka ainus asi milles ma tark olen afrikaani keeles! Sõnad mis ma teadsin olid a la rohutirts (sprinkaan), jaanalind (volstruis) jne.
Aga ma ei unusta iial seda kuidas ma kaks nädalat swazidega elasin! Nad on tavalised tsiviliseeritud inimesed nagu meiegi, aga siiski oma traditsioonides niivõrd kinni. Ema näitas mulle oma pulmadest videot ja oligi nii, et keset põldu paljaste tissidega naised (ema oli ka paljas) tantsisid ja veiderdasid ja sooritasid kõiksugu minule arusaamatuid rituaale (toppisid pruudile raha juustesse jne). Ja üks väga huvitav asi on see, et siswati keeles on kuud nõnda et veebruar on Indbvane mis eestikeeli oleks elevandibeebi. Ehk kui keegi sult siswati keeles küsib et mis kuu on siis nemad ütlevadki hetkel on Elevandibeebi. Seda seetõttu et veebruaris elevandid sünnitavad ja ilmavalgust näevad elevandibeebid! Ja mai on näiteks Inkihwenkihweti mis tähendab väga külm sest maikuus on siinmaal “väga külm”.
Ja kord ma juba kirjutasin Ayanda elust, et pole päris nii lihtne nagu meil seal maarjamaal. Väga paljudel õpilastel on mõlemad vanemad AIDSi surnud ja enamustel on juba 18 eluaastaks kodus ootamas laps või mitu, aga kõik on koolis niivõrd õnnelikud, tantsivad, laulavad ja kesklevad terve päev. Eestis kui klassi astud võiksid arvata et pooltel on vanemad AIDSi surnud, aga näete siis......
Üks asi mis veel väga erinev oli, oli see, et mul oli vabadus. Lõpuks ometi Ja iroonia seiseb selles et ma elasn townshipis mis peaks idee järgi surmalõks olema ja ma elasin mustanahalisega kes siinmaal on tituleeritud mõrvariteks ja röövliteks ja petjateks ja milleks kõigeks veel. Asi seisnes aga selles et ma võisin esimesel päeval juba üksi koolist koju jalutada ja järgnevatel päevadel oligi nii et käisin üksi kooli ja koju ja kui tuju tuli kõndisin Saskiale teise townshipi otsa 45min kaugusele külla ja keegi ei ütlend et ära üksi kõnni, ohtlik jne. Kaplinnas saan ühe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda ma üksi olen koolis käinud. Siin ollakse ju hirmul mustanahaliste ees aga mustanahalised nähtavasti mustanahaliste ees hirmul ei ole ja tore on.
Üks asi millest ma ei väsi rääkimast on ikkagi need nimed. Mul olid klassiõed Expensive (kallis, aga materiaalses mõttes), Promise (lubadus), tänaval kohtasin väikest nunnut poissi ja küsisin et mis su nimi on, selle peale vastas teine, SURPRISE (ehk siis poisi nimi oli üllatus!). Õpetaja oli mul Smile (naeratus) ja sõbranna oli Confident (enesekindel). Ja telekas olen näinud nimesid Suffocate (lämmatama, päris kurb nimi eks), Terror (veel kurvem), Sweetness (magusus) ja Prudence (ettenägelikkus). Siinkohal ütlen ära et mul on oma tulevasele pojale nimi olemas,,,trummipõrin, NKHANYISO (valgus), issand milline kaunis nimi!!!!!!!!!!!
Ja teate siin ju kehalise kasvatuse tunde ei eksisteeri, aga selline tund on nagu Life Orientation ja järsku ütles L.O. õpetaja et ok tõuske püsti läheme välja. Ma mõtlesin et mis nüüd toimub ja mõelge pidime kooli väravani ja tagasi jooksma (ega see väga lähedal ka ei olnud). Ja siis läksime tagasi klassi ja õppisime kivinäoga edasi, ma mõtlesin et mis kuradi asi see nüüd oli? Ja seoses sellega pean mainima et väga tihti küsitakse mul siin et kuule hanna sa joosta oskad ve, ma alguses olin vähe imestunud ja mõtlesin et kas on siis inimesi kes joosta ei oska siin maamunal. Nüüd olen juba harjunud selle totra küsimusega ja ohhoo, ma oskan küll joosta muide! Ja teine veider asi on see et lõuna-aafriklastel on varvaste FETIŠ. Iga kord kui keegi plätusid kannab esimese asjana vaadatakse varbaid, kui meeldivad ütled et ISSSAND SUL ON NIIVÕRD ILUSAD VARBAD LAS MA VAATAN ja kui ei meeldi minnakse lahku ja peale seda kukutakse klatsima ISSAND NÄGID KUI KOLEDAD VARBAD TAL OLID VÄ. Ja nad ei vaata seda kas su varbaküüned on ilusad ja kas jalgade eest hoolitsetud vaid reaalselt VARBAID ja nende kuju ning ehitust jne. Neil on täpne silm ilusa varba peale ja nüüdseks tean ka mina et ilus varvas on haruldane leid!
Aga nüüd minu jaoks kõige intrigeerivama teema juurde, vanemate roll ühiskonnas! Mis siin kaua pläkutada, jutt järgmine. Istusin mina suures toas tugitooli ja õde Phumlile teatas, et tead Hanna meie tegelikult siin tugitoolis ei istu, ainult isa istub siin. Ma ütlesin et, aa, sorri. Ja liikusin häbenenult diivanile, aga ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja teine uskumatu asi oli see et iga õhtu hilja tuli isa koju, astus elutoa uksest sisse, poetas tagumiku diivanile ja siis jooksis kohale üks tütardest, pani isa ette söögikandiku ja siis tuli potsiku veega ja isa pesi siis seal käed puhtaks. ISA EI TÕUSNUD PÜSTI JA EI LÄINUD KRAANIKAUSI JUURDE ET KÄED PUHTAKS PESTA VAID ÕDE PIDI KAUSIGA DIIVANI ETTE TULEMA. Ja nii iga õhtu. Ja peale sööki tuldi uuesti kausiga, isa pesi käed puhtaks, sealjuures tütrele otsa vaatamata ja sõnagi lausumata, ei mingit aitähi, ei midagi. Ma küsisin Phumlilelt et miks nii ja ta ütles et aga see on meie kultuuris normaalne ja üldsegi meil on nii tore isa sest kui ta sel ajal koju tuleb kui me juba magame siis ta ei äratagi meid üles, et me talle veekausi tooma peaks vaid peseb päris ise kraanikausis oma käed puhtaks! Ma mõtlesin et johhaidii kui mu isa mind sügavast unest ärtama peaks sest ta ei viitsi ise kraanikausi juurde kõndida ma ütleks talle et mis sa nalja teed ja palun välju nüüd mu toast ja sulge uks enda järel!
Ja kui me restoranis pizzat söömas käisime olime mina ja mu õde lõpetanud ning emal oli friikartul käes mida ta parajasti sõi. Õde Phumlile ja ema olid seega veel söömisega ametis. Sel hetkel kui isa söömise lõpetas tõusis ta püsti ja ütles olgu nüüd läheme. Ema pani selle pooliku friika käest ja tõusis jalapealt püsti. Vaene priske õde Phumlile, tal oli veel kaks trummipulka järel ja kui kukkus siis neid endale kõiki korraga põske toppima. Mul oli tast nii kahju ja ütlesin et ära muretse ma ootan sind. Ühesõnaga kui isa on söömise lõpetanud siis minnakse ja kedagi eriti ei koti kas sa veel tahad süüa või ei.
Kunagi ma mainisin ka et siin on polügaamia legaalne ja ma sain teada et mu mõlemal swazi vanaisal oli ametlikult kaks abikaasat, lahe eks!
Igatahes on see arvatavasti minu viimane sissekanne Mpumalanga reisist ja ma hakkan kindlasti neid häbelikke ilusaid mustanahalisi igatsema (nad tänaval küsisid isegi seda, kas nad minu kõrval võivad kõndida, nii kurb aga samas armas!). Mulle jäävad alatiseks meelde kaunid momendid. Kord oli tuba pime ja vaikne ja me olime unne suikumas kui mu õde Phumile mulle kõrgel häälel Svaasimaa hümni nkulunkulu mnikati wetibusiso temaswati’t laulis. See oli nii ilus et mul jooksid suured pisarad mööda nägu alla.
Kuhu ma välja tahan jõuda on see, et kui ma tagasi tulin ja minu värvilised sõbrad mult küsisid et noh mis sa seal siis sõid ja kui ma vastasin et kanajalgu ja mulle väga maitsesid siis nad ei saa sellest siiamaani üle ja kiljuvad ainult IUUUUU VÄKKKK VÄKKKK IUUUU HANNA MIS SUL VIGA ON. Minu jaoks on kõik see nii huvitav! Mul tuli meelde hunnik aafrikakeelseid väljendeid mida iga päev telekas kuuleb ja mille tähendust ükski värviline ei tea ja townshippide nimed jne jne ja küsisin oma Mpumalanga õe Phumlile käest ja ta andis kõikidele mu küsimustele vastused. Nüüd kui telekast tuleb mu lemmik tantsusaade Jika Majika siis ma räägin õele et Kimon, see tähendab tantsi tansija! Ja meie townshipid on Khayelitsha (uus kodu), Langa (päike), Nyanga (kuu) ning ma olen siinkandis ainuke kes teab mida need tegelikult tähendavad. Ma olen neile väga palju õpetanud, lausa nii palju et ka mu õde Kimon näeb mustanahalistes meestes midagi atraktiivset ja austab nende kultuuri palju rohkem kui aasta alguses, minu missioon oli edukas! Mu siinne ema räägib iga päev ah mu töökaaslane Nkosinati see ja Nkosinati too ja ma üks päev küsisin, et Patsy kas sa tead ka mis Nkosinati tähendab? Ei tea, ta pole kunagi huvitunud ja vaevaks võtnud et isegi süveneda, et natukenegi huvi tunda. Nkosinati tähendab jumal on meiega. Ilus nimi, eksole? Keegi aga mitte midagi ei tea, sest nad on ju MUSTANAHALISED ja nemad on ju VÄRVILISED, nende vaarvanaisa tuli võib-olla saksmaalt??? Wow, kui mujetavaldav!!!! Muide minu xhosa sõber, Solomon, kellest ma kunagi kirjutasin on viimasel ajal päris palju mulle helistanud ja saatis smsi et kahjuks ei ole ta siin et mind üles äratada aga ühel päeval ta saab siin olema ja et ma ei tohi kunagi unustada, et ta armastab mind,,,kui armas, solomon ma loodan ka et üks päev oled sa siin et mind sügavast unest äratada!!!
Yarre, olen mina ikka jutupaunik, ma pole ühegi päristeema juurde jõudnud, see oli mu intro mis ei olnud üldse planeeritud ja juba olen kaks A4 kirjutanud, ma võiksin igavesti kirjutada ja kirjutada ja kirjutada,,,ja ma ei väsi kordamast kui tänulik ma olen et teie ei väsi lugemast, lugemast ja lugemast.
Lähen nüüd oma reisi algusesse tagasi. Kõigepealt läksin Kaplinnast Johannesburgi, sealt korjas meid peale mingi valge lõuna-aafrika naine kelle juures me Pretorias ühe öö veetsime. See oli ka omaette kogemus sest nüüd ma olen öö veetnud kõikide lõuna-aafrika põhirasside esindajate juures. Iseenesest tore perekond, nagu perekond ikka. Järsku hakkas naine rääkima, et ta nägi ajakirjas artiklit selle kohta kuidas meil Kaplinnas Khayelitsha townshipis tänavale peldikupotid pandi ja seinu ümber ei pandud. Kokkusattumust missugune sest selle sama artikli postitasin ma ju oma blogisse ka, äkki mäletate? Ja mina olin seda artiklit nähes ahastuses aga arvake mis, see naine ei suutnud naermist lõpetada, aga kõkutas ja kõkutas, ISSAND NÄED KÄIVAIDKI SIIS KESET TÄNAVAT POTIL. Ma vahtisin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin et HAAIBO, mis sul naine viga on, kuidas sa sellise asja üle naerda saad? Ma ütlesin talle, et näed jah mul ikka tegi meele kurvaks ja see pole ju nende süü aga ta ikka ei saanud ja aru naeris et JAH NÄED SIIS KÄIVAD TÄNAVAL POTIL TEIL SEAL KAPLINNAS, NII NALJAKAS!!!!
Muide nad arvasid et ma oskan afrikaani keelt, sest vahel neil ei tulnud inglise keelne sõna meelde (neil ju kodune keel afrikaani) ja ütlesid afrikaani keeles ja millegi pärast teadsin mina alati tähendust, aga ma ütlen teile et nipp seisneb selles, ma õppisin kunagi ammu üksinda loomi, putukaid, puu- ja juurvilju jne, aga see on ka ainus asi milles ma tark olen afrikaani keeles! Sõnad mis ma teadsin olid a la rohutirts (sprinkaan), jaanalind (volstruis) jne.
Aga ma ei unusta iial seda kuidas ma kaks nädalat swazidega elasin! Nad on tavalised tsiviliseeritud inimesed nagu meiegi, aga siiski oma traditsioonides niivõrd kinni. Ema näitas mulle oma pulmadest videot ja oligi nii, et keset põldu paljaste tissidega naised (ema oli ka paljas) tantsisid ja veiderdasid ja sooritasid kõiksugu minule arusaamatuid rituaale (toppisid pruudile raha juustesse jne). Ja üks väga huvitav asi on see, et siswati keeles on kuud nõnda et veebruar on Indbvane mis eestikeeli oleks elevandibeebi. Ehk kui keegi sult siswati keeles küsib et mis kuu on siis nemad ütlevadki hetkel on Elevandibeebi. Seda seetõttu et veebruaris elevandid sünnitavad ja ilmavalgust näevad elevandibeebid! Ja mai on näiteks Inkihwenkihweti mis tähendab väga külm sest maikuus on siinmaal “väga külm”.
Ja kord ma juba kirjutasin Ayanda elust, et pole päris nii lihtne nagu meil seal maarjamaal. Väga paljudel õpilastel on mõlemad vanemad AIDSi surnud ja enamustel on juba 18 eluaastaks kodus ootamas laps või mitu, aga kõik on koolis niivõrd õnnelikud, tantsivad, laulavad ja kesklevad terve päev. Eestis kui klassi astud võiksid arvata et pooltel on vanemad AIDSi surnud, aga näete siis......
Üks asi mis veel väga erinev oli, oli see, et mul oli vabadus. Lõpuks ometi Ja iroonia seiseb selles et ma elasn townshipis mis peaks idee järgi surmalõks olema ja ma elasin mustanahalisega kes siinmaal on tituleeritud mõrvariteks ja röövliteks ja petjateks ja milleks kõigeks veel. Asi seisnes aga selles et ma võisin esimesel päeval juba üksi koolist koju jalutada ja järgnevatel päevadel oligi nii et käisin üksi kooli ja koju ja kui tuju tuli kõndisin Saskiale teise townshipi otsa 45min kaugusele külla ja keegi ei ütlend et ära üksi kõnni, ohtlik jne. Kaplinnas saan ühe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda ma üksi olen koolis käinud. Siin ollakse ju hirmul mustanahaliste ees aga mustanahalised nähtavasti mustanahaliste ees hirmul ei ole ja tore on.
Üks asi millest ma ei väsi rääkimast on ikkagi need nimed. Mul olid klassiõed Expensive (kallis, aga materiaalses mõttes), Promise (lubadus), tänaval kohtasin väikest nunnut poissi ja küsisin et mis su nimi on, selle peale vastas teine, SURPRISE (ehk siis poisi nimi oli üllatus!). Õpetaja oli mul Smile (naeratus) ja sõbranna oli Confident (enesekindel). Ja telekas olen näinud nimesid Suffocate (lämmatama, päris kurb nimi eks), Terror (veel kurvem), Sweetness (magusus) ja Prudence (ettenägelikkus). Siinkohal ütlen ära et mul on oma tulevasele pojale nimi olemas,,,trummipõrin, NKHANYISO (valgus), issand milline kaunis nimi!!!!!!!!!!!
Ja teate siin ju kehalise kasvatuse tunde ei eksisteeri, aga selline tund on nagu Life Orientation ja järsku ütles L.O. õpetaja et ok tõuske püsti läheme välja. Ma mõtlesin et mis nüüd toimub ja mõelge pidime kooli väravani ja tagasi jooksma (ega see väga lähedal ka ei olnud). Ja siis läksime tagasi klassi ja õppisime kivinäoga edasi, ma mõtlesin et mis kuradi asi see nüüd oli? Ja seoses sellega pean mainima et väga tihti küsitakse mul siin et kuule hanna sa joosta oskad ve, ma alguses olin vähe imestunud ja mõtlesin et kas on siis inimesi kes joosta ei oska siin maamunal. Nüüd olen juba harjunud selle totra küsimusega ja ohhoo, ma oskan küll joosta muide! Ja teine veider asi on see et lõuna-aafriklastel on varvaste FETIŠ. Iga kord kui keegi plätusid kannab esimese asjana vaadatakse varbaid, kui meeldivad ütled et ISSSAND SUL ON NIIVÕRD ILUSAD VARBAD LAS MA VAATAN ja kui ei meeldi minnakse lahku ja peale seda kukutakse klatsima ISSAND NÄGID KUI KOLEDAD VARBAD TAL OLID VÄ. Ja nad ei vaata seda kas su varbaküüned on ilusad ja kas jalgade eest hoolitsetud vaid reaalselt VARBAID ja nende kuju ning ehitust jne. Neil on täpne silm ilusa varba peale ja nüüdseks tean ka mina et ilus varvas on haruldane leid!
Aga nüüd minu jaoks kõige intrigeerivama teema juurde, vanemate roll ühiskonnas! Mis siin kaua pläkutada, jutt järgmine. Istusin mina suures toas tugitooli ja õde Phumlile teatas, et tead Hanna meie tegelikult siin tugitoolis ei istu, ainult isa istub siin. Ma ütlesin et, aa, sorri. Ja liikusin häbenenult diivanile, aga ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja teine uskumatu asi oli see et iga õhtu hilja tuli isa koju, astus elutoa uksest sisse, poetas tagumiku diivanile ja siis jooksis kohale üks tütardest, pani isa ette söögikandiku ja siis tuli potsiku veega ja isa pesi siis seal käed puhtaks. ISA EI TÕUSNUD PÜSTI JA EI LÄINUD KRAANIKAUSI JUURDE ET KÄED PUHTAKS PESTA VAID ÕDE PIDI KAUSIGA DIIVANI ETTE TULEMA. Ja nii iga õhtu. Ja peale sööki tuldi uuesti kausiga, isa pesi käed puhtaks, sealjuures tütrele otsa vaatamata ja sõnagi lausumata, ei mingit aitähi, ei midagi. Ma küsisin Phumlilelt et miks nii ja ta ütles et aga see on meie kultuuris normaalne ja üldsegi meil on nii tore isa sest kui ta sel ajal koju tuleb kui me juba magame siis ta ei äratagi meid üles, et me talle veekausi tooma peaks vaid peseb päris ise kraanikausis oma käed puhtaks! Ma mõtlesin et johhaidii kui mu isa mind sügavast unest ärtama peaks sest ta ei viitsi ise kraanikausi juurde kõndida ma ütleks talle et mis sa nalja teed ja palun välju nüüd mu toast ja sulge uks enda järel!
Ja kui me restoranis pizzat söömas käisime olime mina ja mu õde lõpetanud ning emal oli friikartul käes mida ta parajasti sõi. Õde Phumlile ja ema olid seega veel söömisega ametis. Sel hetkel kui isa söömise lõpetas tõusis ta püsti ja ütles olgu nüüd läheme. Ema pani selle pooliku friika käest ja tõusis jalapealt püsti. Vaene priske õde Phumlile, tal oli veel kaks trummipulka järel ja kui kukkus siis neid endale kõiki korraga põske toppima. Mul oli tast nii kahju ja ütlesin et ära muretse ma ootan sind. Ühesõnaga kui isa on söömise lõpetanud siis minnakse ja kedagi eriti ei koti kas sa veel tahad süüa või ei.
Kunagi ma mainisin ka et siin on polügaamia legaalne ja ma sain teada et mu mõlemal swazi vanaisal oli ametlikult kaks abikaasat, lahe eks!
Igatahes on see arvatavasti minu viimane sissekanne Mpumalanga reisist ja ma hakkan kindlasti neid häbelikke ilusaid mustanahalisi igatsema (nad tänaval küsisid isegi seda, kas nad minu kõrval võivad kõndida, nii kurb aga samas armas!). Mulle jäävad alatiseks meelde kaunid momendid. Kord oli tuba pime ja vaikne ja me olime unne suikumas kui mu õde Phumile mulle kõrgel häälel Svaasimaa hümni nkulunkulu mnikati wetibusiso temaswati’t laulis. See oli nii ilus et mul jooksid suured pisarad mööda nägu alla.
Tuesday, March 23, 2010
Minuga ühendus klassiõde, kes oli minu klassis eelmine aasta. Ta nimi on Jade ja ta elab Tafelsig’is (hääldus taafõlsõh), mis on üks Mitchell’s Plaini nö linnaosa, ma olen alati teadnud, et mina elan Westridge’is mis on selline viisakam osa ja Tafelsig on selline pigem vaene, räpane ja minu silmis kindlasti väga huvitav ja atraktiivne. Kui ta mind nädalavahetuseks enda juurde kutsus olin rõõmuga nõus, sest sinna mind mu jalad veel viinud ei ole ja oi ma ei kahetse. Kaplinnal on miljoneid külgi. Kui ma valgenahalistele ütlen et ma elan cape flatsis jätab kõikidel süda lööke vahele sest need on nagu sellised telklinnaku moodi kohad kus vaesed mittevalged elavad. Cape faltsil on palju osi ja mina elan Mitchell’s Plainis kus elavad värvilised. Nagu juba mainisin elan mina Westridge’is mis on väheke rikkam Mitchell’s Plaini osa aga on ka selliseid kohti nagu Lentegeur (tõlkes kevade lõhn) ja Tafelsig (tõlkes lauavaade, ehk siis sealt näeb hästi laua mäe tagumist külge). Paljud Westridge’i elanikud sinna oma jalga ei tõsta sest seal on kriminaale eriti palju, aga mul on tore ema kes ütles et mine ja koge. No ma tulin nägin ja võitsin. Ma alustan algusest, jõuan korraks lõppu ja lähen siis uuesti algusest lõppu. Ühesõnaga milleni ma jõuda tahan on see, et Jade ei ole just rikkamate killast (Tafelsig’is võib üsna viisakaid kodusid ka leida), maja oli väga pisikene ja ega mul sellega probleemi pole. Kahjuks toimis vets nõndamoodi et kui olid omad toimetused ära teinud lasid kanistri vett täis ja kallasid peale, sest veetõmbamis süsteem ei töötanud. Dušš ka ei töötanud seega ma ei saanud end kolm päeva pesta ja nädalavahetuse lõpuks lõhnasin nagu tõeline Tafelsiglane (mitte mingite kehavedelike, vaid lihtsalt tänavate ja seal leiduva järele). Süüa neil külmkapis eriti ei leidunud ja hommikul kui ma üles ärkasin oli mu keha üleni kirpude poolt söödud. Kui ma teki üles tõstsin nägin lausa karglevat kirpu kes oma kurva saatuse eest põgenes. Väga raske on täpset arvu teada aga kribupunnide arv mu kehal on hetkel umbes 110, see ei ole nali, ma üritasin kokku lugeda ja umbes nii palju mul neid hetkel on. Kes teist kribuhammustusi kogenud on siis nad tunnevad mulle hetkel kaasa. Kui te arvasite et sääsepunnid vastikud on siis ei tasu kripudest rääkidagi, vähemalt lõuna-aafrika vabariigi kirpudest. Siin on meil muide sääskede asemel moskiitod ja nonde hammustused on NULL ei pane neid enamasti tähelegi, seega eestis hakkan ma kindlasti sääskede asemel moskiitosid igatsema. Igatahes hetkel olen ma suurtes piinades sest terve keha sügeleb nii mis hirmus, aga elan üle. Kirbud hammustasid isegi mu otsaesist ja mu põske nii et kui ma hommikul üles ärkasin ei tulnud üks silm kohe kuidagi lahti, läksin siis peegli juurde ja ega see vaatepilt ilus ei olnud. Silm oli täitsa üles paistetanud aga nüüdseks on tagasi palju läinud, ainult üks suur kott ripub silma all :) ma mõtlesin et ei tea mis mu ema peast läbi käis kui ta mind nägi kui ma tagasi tulin. Laps pole kolm päeva end pesnud ja haiseb nagu kanep ja vesipiip ja natukene nagu praeliha ja midagi veel. Otsaees on suur muhk ja põsepeal mingid laigud ja silm kinni paistetanud ning vaeseke teine paari päevaga kokku kuivanud sest eriti nagu sööki näinud ei ole. Keelepruuk oli mul ka maru erinev ehk siis väga palju afrikaani keelt ja roppe sõnu. Sealkandis räägitakse ainult afrikaani keeles ja inglise keelt eriti palju ei kohta. Afrikaani keelega on mul tänaseks päevaks nii et ma saan natukene aru ja see on ka kõik, mõningaid lihtsamaid asju oskan rääkida ka, aga mitte eriti. Enamasti saan aru millest jutt käib, aga mitte alati ja isegi kui saan aru siis peensused jäävad mulle arusaamatuks. Kui meil siin Westridge’is on inimesed enamasti vaiksed ja istuvad majas sees siis seal käib ööpäevaringselt elu tänavatel, inimesed grillivad, joovad, mängivad, mida iganes. Mulle see maru meeldib, eile öösel läksime tänavatele kõndima kah, kuigi Tafelsig on mu kodust üsna kaugel tundsid ikka mind paljud tänavatel ära, sest nad käivad minu koolis ja kes ei tundnud tulid juurde ja tegid tuttavaks ja edaspidi teadsid ka nemad kes see Hanna Montana selline siis ikkagi on. Enamus inimesi ütlesid et nemad pole veel oma pika elu jooksul Tafelsigis väljamaalast näinud ja mu Westridge’i sõbrad andsid ka mulle respekti sest nemad ei julge seal tänavatel kõndida, räägi siis öösel ja kahekesi mingi teise tüdoga aga ma ütlen et see on PARANOILISUSE VILI. Kui seal tänavatel midagi toimub on see gängide vahel ja oh imet oh imet mina VEEL ühtegi gängi ei kuulu. Ja kui inimesed mind näevad on minu röövimine, tapmine või vägistamine umbes kuues asi mis neile meelde tuleb sest enne tahavad nad muga tutvuda ja mult 1000 erinevat küsimust küsida jne. Inimesed on 40x sõbralikumad kui Eestis või kusagil mujal. Ja kui te arvasite et Tafelsig on ohtlik ja vaene siis see jaguneb veel omakorda rikkamaks ja vaesemaks ja me käisime vaesemas osas ka millel on maailma kõige ilusam nimi, LOST CITY. Ehk siis tõlkes kadunud linn ja kadunud ta on. See on ehitatud kusagile kõrbesse ja majad on hästi inetud ja tänavad on paksult inimesi täis aga see on kõik on minu arvates nii ilus, ma olin nii rumal et fotokat kaasa ei võtnud aga järgmine kord ma seda teen, ma luban. Igatahes täna hommikul käisime jalkat vaatamas ja Jade’i boyfriendi Rashaad’i (moslem like daa) treener on rastafari ja ma olen neid siinmaal kohanud küll aga mitte kunagi nii palju korraga! Treener oli rasta ja muidugi tema naine ja laps ja pooled sugulased olid kohal ning sõbrad ja muidu tuttavad jne jne. Ma tunnistan siinkohal et enne aafrikasse tulekut ma suurt neist ei teadnud sest rastafari usk eestis just väga popp ei ole ja näed küll vahel inimesi kellel rastapatsid aga seal see ka lõpeb. Rastafari on ideoloogia nagu iga teine ja varem ma selle peale ei tulnud aga ohhoo, kui isa on rastafari on enamasti ka ema ja lapsed rastafarid. Meil oligi seal umbes 3 aastane tüdruk, nii armas, pea oli rastapatse täis mis kõik taevapoole vaatasid ja isa ja vanaisa tervitasid mind AHOY (hääldus aaoi), see on rastafaride tervitus, käed kanepikotte täis. Vahel nad ütlevad mulle ka tänaval AHOY SISTA, GOD BLESS (ahoi õde, jumal õnnista). Ja nad on sellised vähe räpaka väljanägemisega ja tihti topivad oma meetrised rastapatsid villaste mütside sisse, AHH NAD ON NII ILUSAD, AHOY BROTHERS! Edasi läksime vaatama sellist nalja nagu seda on netball. Eestis seda ei mängita ja sõnaraamat ütleb et see on korvpalli sarnane naiste pallimäng ja no seda ta ka on! Vahe selles et kui korvpallis võib palli põrgatades joosta siis siin ei või. Kui pall on käes ei liigu ja nii nad siis jooksevad üksteise ette ja loobivad palli, teisi erinevusi on veel aga see on peamine. Ja mäng on mõeldud naistele ja naistele ainult ning nad mängivad kleitide või seelikutega aga kui ma nägin pikka tugevat karvast meest lillas minikleidis ja valgetes põlvikutes tüdrukute vahel seismas tuli mulle pähe üks sõna, MOFFIE (hääldus moffi). Uskumatu et ma siiamaani moffie’dest rääkinud ei ole, nood on siin omaette nähtus. Tegemist siis transvestiidiga aga mingil naljakal põhjusel ei ole nad huvitatud operatsioonidest ja naishormoonidest ja muust naljast. Nad on mehed nagu mehed ikka, tihti on nad kiilakad, karvased (ühesõnaga ei raseeri end, nägu küll, aga mitte jalgu jne) ja üldse mehed nagu mehed ikka selle vahega et näol on paks kiht halvasti peale pandud make up’i, seljas naiste riided, a la 100 kilone mees valges õhulises naiste suvekleidis (jah oli ka selline juhus) ja kehakeel on ka naisele omane ehk siis kõik need moffie’d olid lubatud netballi mängima ja nii nad siis seal tüdukute vahel sibilisid, ise veel tüdrukulikumad kui kõik maailma tüdrukud kokku! Kujutate ette kui üks 30 aastane lühike jässkas mees üritab LÜHIKESTES NAISTE LIIBUVATES TEKSAPÜSKTES oma karvaste ja väga tugevate jalgadega väga naiselikult joosta ja palli edasi anda? See oli igatahes üks väärt pärastlõuna kus ma käisin moffie’sid netballi mängimas vaatamas.
Meil on aga vastupidine nähtus ka, ehk siis tüdrukud kes tahavad olla nagu poisid. Ma olen rääkinud et meil koolis päris palju lesbisid ja umbes 80% neist ongi tomboy’d mis tähendab siis seda et tüdrukud kes on väga poisilikud. Mul on tihti raske aru saada kas tegemist ilusa poisi või poisiliku tüdrukuga. Näiteks on minu klassis üks selline, ta nimi on Megan aga ta on end hästi poisilikuks teinud, ainult et tal on ikka tüdrukulik hääl ja hästi ilus tüdrukulik naeratus ja üldse ta nägu on nagu tüdruku oma aga ülejäänu kõik nagu poisi oma. Ja siis ta käseb end mitte Meganiks vaid Reaganiks kutsuda, mis on ju poisi nimi. Mul läheb koguaeg sassi ja kahtlane on tüdrukut poisi nimega kutsuda, seega ma andsin ammuaega alla. Hiljuti lisas mind mxit’is mingi inimene, ma küsisin et kes sa oled ja ta ütles et ma olin sinu paralleelis eelmine aasta, ma olen poiss Veronique, ma küsisin Kimonilt et kas Veronique saab siis poisi nimi ka olla ja ta ütles et saab jah, aga ma usun et ta ajas pada. Siin on suht tihti poistel tüdruku nimed näiteks mul on klassivend Ashley ja paar poisssõpra kelle nimi on Jamie ja samas tunnen ma tüdruk Jamie’sid ka jne. Pärast igatahes tuligi välja et see oli järjekordne tomboy, poiss Veronique!
Ja üks veider asi juhtus veel. Ma istusin seal publiku hulgas ja nagu ma ennist mainisin sealne keelekasutus on vähe erinev, väga palju roppusi aga ma ei suutnud uskuda kui kõik need emad ja vanaemad lapsed ja lapselapsed põlvel ropendades karjuma kukkusid. Poeg tuli ema juurde ja ütles et emme emme üks poiss käitus minuga halvasti, ema vastas see peale et GO TELL HIM HE’S A MA SE POES, teie kõrv ei saa aru kui inetu see on aga see tähendab siis seda et MINE ÜTLE TALLE ET TA ON IGAVENE VITT. Milline ema palub oma kolmeaastasel pojal sõbrale öelda et ta igavene vitt on? PS vabandust keelekasutuse pärast ja kellele roppuseid ei meeldi ärge edasi lugede, aga ma tahan seda olukorda võimalikult elavalt edasi anda. Siis istus minu kõrval vanaema ja kui tiim päris nii ei mänginud nagu vaja karjus JY IM GONNA MOER YOU JY VOETSEK JOU NAAIERS (te kuradi keppijad kaduge kuradile ma peksan teid kooma). Siis tuli mingi vanaema sõber viskas nalja a la mis sa istud siin vihase näoga ja jälle tuli JY JOU MA SE POES JOU NAAIER (sa kuradi vitt, kuradi keppija) ja ise irvas samal ajal. Mul võttis kohe sõnatuks tead. Ühesõnaga järgmine kord kui te mõttes oma isasid või vanaemasid sajatate ja kõigevõimsamalt uusi nõuate siis võtke hetk ja mõelge, kusagil lõuna-aafrika vabariigis tafelsig’is on isad kes kannavad kleite ja meiki ja vanaemad kes oma lapselapsi vittudeks kutsuvad seega olge tänulikud selle eest mis teil on.......AMEN
Meil on aga vastupidine nähtus ka, ehk siis tüdrukud kes tahavad olla nagu poisid. Ma olen rääkinud et meil koolis päris palju lesbisid ja umbes 80% neist ongi tomboy’d mis tähendab siis seda et tüdrukud kes on väga poisilikud. Mul on tihti raske aru saada kas tegemist ilusa poisi või poisiliku tüdrukuga. Näiteks on minu klassis üks selline, ta nimi on Megan aga ta on end hästi poisilikuks teinud, ainult et tal on ikka tüdrukulik hääl ja hästi ilus tüdrukulik naeratus ja üldse ta nägu on nagu tüdruku oma aga ülejäänu kõik nagu poisi oma. Ja siis ta käseb end mitte Meganiks vaid Reaganiks kutsuda, mis on ju poisi nimi. Mul läheb koguaeg sassi ja kahtlane on tüdrukut poisi nimega kutsuda, seega ma andsin ammuaega alla. Hiljuti lisas mind mxit’is mingi inimene, ma küsisin et kes sa oled ja ta ütles et ma olin sinu paralleelis eelmine aasta, ma olen poiss Veronique, ma küsisin Kimonilt et kas Veronique saab siis poisi nimi ka olla ja ta ütles et saab jah, aga ma usun et ta ajas pada. Siin on suht tihti poistel tüdruku nimed näiteks mul on klassivend Ashley ja paar poisssõpra kelle nimi on Jamie ja samas tunnen ma tüdruk Jamie’sid ka jne. Pärast igatahes tuligi välja et see oli järjekordne tomboy, poiss Veronique!
Ja üks veider asi juhtus veel. Ma istusin seal publiku hulgas ja nagu ma ennist mainisin sealne keelekasutus on vähe erinev, väga palju roppusi aga ma ei suutnud uskuda kui kõik need emad ja vanaemad lapsed ja lapselapsed põlvel ropendades karjuma kukkusid. Poeg tuli ema juurde ja ütles et emme emme üks poiss käitus minuga halvasti, ema vastas see peale et GO TELL HIM HE’S A MA SE POES, teie kõrv ei saa aru kui inetu see on aga see tähendab siis seda et MINE ÜTLE TALLE ET TA ON IGAVENE VITT. Milline ema palub oma kolmeaastasel pojal sõbrale öelda et ta igavene vitt on? PS vabandust keelekasutuse pärast ja kellele roppuseid ei meeldi ärge edasi lugede, aga ma tahan seda olukorda võimalikult elavalt edasi anda. Siis istus minu kõrval vanaema ja kui tiim päris nii ei mänginud nagu vaja karjus JY IM GONNA MOER YOU JY VOETSEK JOU NAAIERS (te kuradi keppijad kaduge kuradile ma peksan teid kooma). Siis tuli mingi vanaema sõber viskas nalja a la mis sa istud siin vihase näoga ja jälle tuli JY JOU MA SE POES JOU NAAIER (sa kuradi vitt, kuradi keppija) ja ise irvas samal ajal. Mul võttis kohe sõnatuks tead. Ühesõnaga järgmine kord kui te mõttes oma isasid või vanaemasid sajatate ja kõigevõimsamalt uusi nõuate siis võtke hetk ja mõelge, kusagil lõuna-aafrika vabariigis tafelsig’is on isad kes kannavad kleite ja meiki ja vanaemad kes oma lapselapsi vittudeks kutsuvad seega olge tänulikud selle eest mis teil on.......AMEN
Wednesday, March 17, 2010
minu koolivennad traditsioonilist swazi jalaloopimistantsu tantsimas!
Meil oli koolis traditsiooniline päev kus nad kandsid traditsioonilisi swazi riideid ja laulsid traditsioonilisi laule ja tantsisid. Ja no ega pole viga kui terve kooli ees tiss paljaks läheb, tantsid edasi, laulu lõpus tõstad rinnahoidja tagasi üles....
see oli minu kodutänav
lehmasoolikad ja pap, no lehmasoolikad ei ole just minu lemmik söök..................
Siin näete milline meie koolivorm oli, väga ilus mu arust, ilusam kui mu Kaplinna oma, aga seda meie ei kandnud(vahetusõpilased). Põhiline on siiski see, et lehmad nõnda keset tänavaid kõndisidki, inimeste vahel, kaootiliselt
kanajalad mida ikka vahetunnis Lugebhuta High's 1.5 eeki eest ostetud ja söödud sai, mulle väga maitses aga ma olin ka ainuke (vahetusõpilaste seas)
sies vir jou
Ma vahelduseks kirjutan mittetownshipireisist ka ehk siis mis siin Mitchell’s Plainis toimub. Kunagi ammu oli sõbrapäev, aga kas olekski õige seda sõbrapäevaks kutsuda, valentinipäev. Siinmaal keskendutakse ainult oma partnerile ja absoluutselt mitte sõpradele, nagu meie Eestis. Ma ei tea miks nii, võib-olla eestlastel polnud partnereid ja nad olid masenduses ja hakkasid lihtsalt sõpru ülistama? Koolis oli eriprogramm ka tolle päeva puhul, klassid müüsid huvitavaid sööke ja osad õpilased laulsid ja tantsisid. Oli casual day ehk siis võisime oma riideid ja mitte koolivormi kanda (aga selle eest pidi 2 randi maksma) ja ma pean tunnistama et koolivorm on üks geniaalne asi, kahju et meil seda Eestis ei ole, minu koolivorm on küll natukene inetu (vähemalt minu seljas) aga siiski tunnen ennast ma sellega nii mugavalt, kunagi ei ole muret et mida ja miks kanda. Siinmaal paljud lapsed häbeneksid ka oma tavalisi riideid ja nii pääsevad nad tagakiusamisest. Kui on casual day tunnen ma ennast nii imelikult, oleks nagu moedemonstratsioon, kõik observeerivad pika pilguga üksteist ja siis klatsitakse et kes kuidas välja näeb. Mina olen igatahes koolivormi poolt!
Eile oli meie koolil fun day ehk siis päev kus terve kool läheb kusagile metsa/pargi moodi kohta kus basseinid on ja ujuvad, söövad ning lõbutsevad terve päeva. Küll oli tore, kuigi osad näevad lõbutsemise all kanepi suitsetamist ja täis joomist ja siis kusagil metsas põõsa taga amelemist (kuulsin ka et mõned olid ülerahvastatud basseinis vahekorda astunud). Ja muidugi oli ka väike draama ehk siis pilves ja purjakil poistel hakkas igav ja nad läksid kaklema ning üks poiss viskas teist kirvega,,,mida kuradit? Õnneks ei saanud pihta, tuli politsei ja arreteeris nad. Muide õpetajad näevad seda kuidas lapsed daggat(no kanepit ikka) suitsetavad ja joovad aga nad suurt midagi ei ütle, ütlevad et ära nii avalikult tee äkki politsei tuleb ja et no nautige lapsed seda päeva. Õpetajad ise eriliseks eeskujuks ei ole sest nad isegi enamuses kõik nooruspõlves daggat suitsetanud ja nad ei häbene tunnistada ka, iseenesest ju maru muhe aga kui kooliüritustel nad pidevalt kambakuti end täis joovad saab nalja päris palju. Siis nad on natukene perverssed ja teevad komplimente su rindade või mõne muu kehaosa kohta. Näiteks kandsin ma lühikesi pükse ja no mister Krooi kohe ei saanud pilku minu reitelt ära, väga avalikult piilus, aga siinmaal on asjad veel normaalses seisus mitte nagu eestis et iga väikese asja pärast oled pervert ja lähed vanglasse. Siin ütlevad õpilased et kuule mis vahid sa kodus pole kaua naiselt saanud või ja siis õpetajad ütlevad et kuule ei ole jah sorri, anna andeks, aga sul maru ilusad jalad ikka või midagi sellist. IRW. Ja siis naerdakse ja minnakse edasi, aga eestis saaksid sellise asjaga SL õhtulehe kaanele või kui hästi läheb isegi pealtnägijasse,,,jaaaaaa eestis on lastel liiga palju õigusi. Nagu ma rääkinud olen löövad siin õpetajad lapsi ja ma olen ka sellega täitsa nõus sest no kui ikka muudmoodi ei saa ja peale seda istuvad vaikselt pingis kah mitte ei hakka kahe minuti pärast uuesti pläkutama.
Aga olgu paljud minuga kindlasti ei nõustu ja ma ei taha teis pahameelt tekitada seega lähen nüüd edasi positiivsematel teemadel. Umbes kuu tagasi kirjutas kommentaarikasti mulle üks eesti naine et ta tuleb Kaplinna koos teise naisega ja kas ma ei tahaks kokku saada ja veidi muljetada, muidugi tahtsin ja olin kohe erutatud aga arvake ära mida mu pere esimese asjana ütles. ISSAND SA OLED IKKA NII RUMAL, KAS SA TÕESTI ARVAD ET SEE MINGI NAINE EESTIST ON, SEE ON ARVATAVASTI MINGI PEDOFIILIST ARGENTIINA MEES KES TAHAB SIND VÄGISTADA JA ÄRA TAPPA JA SINA KOHE LIHTSAMEESELT LÄHEDKI KAASA. Ma mõtlesin et kas see on nüüd uni või reaalsus, kuidas saab niivõrd paranoiline olla? Kas nüüd saate aru miks ma nende juttu eriti kuulda ei taha võtta ja vahetevahel veidi hulljulge olen. Ma ütlesin et see oli kaunis sorav eesti keel milles naine kirjutas, aga nemad uskusid et see ikka interneti abil tõlgitud, aga ma pole ju idioot! Ühesõnaga ütlesin ma et öelge mis teie tahate, mina lähen! Õde käis terve õhtu ringi ja rääkis et nojah, hanna, see on meie viimane õhtu koos, kas sa tahad et sind maetaks või põletataks? Ma ütlesin et põletage mu surnukeha palun. Siis küsis kas nad peavad mu eestis või lavis matma, ma ütlesin et soovitatavalt peab mu tuha svaasimaale lendu laskma. Siis küsisid kas nad jeesuse laule võivad mu matustel mängida ja öelda mu sõpradele et hanna andis oma südame kristusele ja et nemad peaksid sama tegema. Muidugi oli see kõik nali, mul on väga humoorikas õde ja käib mulle naljatlevalt rääkimas et hanna, kuna kavatsed sina oma südame issandale anda? Ma ei taha et sa põrgutules põleks! Ja siis räägivad et ma olen hingelt tõeline misjonär ja mida kõike veel, aga see kõik on väga naljakas, uskuge mind ja te ei usu iialgi kui palju jeesuse laule ma peast tean!!! Igatahes saime kokku ja nad tõid mulle MUSTA LEIBA JA TÄISSUITSUVORSTI JA KALEVI SOKOLAADI (ja ajakirja naised ka, ma näitasin perele presidendipaari ja mu õde leidis et Evelin Ilves näeb välja nagu Pink, no laulja Pink)! Ma olen alati oma perele rääkinud oh teate meil on eestis must leib ja see ja too ja nad pole kunagi uskunud aga nüüd said ära proovitud ja ega nad just vaimustuses ei olnud aga noh käras vist kah :D Igatahes see oli üks tore päev, kus ma eesti naistega waterfrontil promeneerimas käisin, suurimad tänud naised! Muide ma unustasin mainida et ma ju townshipi reisil kohtusin eesti interniga ka ja uskumatult tore naine teine, aga mida ma tegelikult öelda tahtsin et maailm on ikka pisike ja ta elas tartus emajõe tänaval ja mina elan kroonuaia seega kes tartut teab siis need kaks tänavat ristuvad ja me elasime üksteisest paari minuti kaugusel,,,oh seda maailma! Meil on teine intern ka, alex, ma kunagi mainisin et tegemist pool norraka pool ameeriklasega kes hetkel san franciscos elab. Ja nagu sellest veel vähe oleks on ta nii palju reisinud et ise ka ei usu, alati kui me temaga kohtume ütlen ma et alex räägi nüüd veel kus riigis sa käisid ja mis sa tegid siis ta rääkis kuidas ta kevadvaheajal sõpradega nii muuseas mehhikos käis ja siis emaga peale kooli peruus ja siis aafrikas on ta käinud Senegalis, GAMBIAS!!!! Keenias, RWANDAS!!!!! Ja ah kunagi ka käis nii seljakoti reisil läbi aasia ehk siis vietnam, tai, kambodža ja muud sellised riigid, ja muidugi oli ta ju prantsusmaal vahetusõpilane ja nüüd lavis intern ja mida kõike veel ja ta on jõudnud ülikooli kord juba lõpetada ja ta on 25 või midagi sellist,,,on mõnel alles elu.
Kunagi kirjutasin ma oma klassiõde Masnoenast ka, kes poisiga põgenes ja illegaalselt abiellus aga ta on nüüd juba kuu või kauem tagasi, aga nüüd arvake ära mis ta tegi, ÜRITAS ENESETAPPU SOORITADA ja võttis tablette ja nüüd istub haiglas kriitilises seisus, ma ei tunne isegi kaasa talle. Ahjaa fun dayl kohtasin ma mingit teist saksamaa vahetusõpilast, suht möku poiss ja mingit erilist sidet ma temaga ei tundnud, ma ütlesin et ma olen eestist ja ta polnud sellist riigist kuulnudki, ma ütlesin et HALLLOOO eesti oli kunagi saksa võimu all aga ega ta ainult vahtis mulle lolli näoga otsa ja ma jätsin ta üksi sinna basseini kõrvale seisma, mina kuulnun ikkagi lõuna-aafriklaste juurde
Eile oli meie koolil fun day ehk siis päev kus terve kool läheb kusagile metsa/pargi moodi kohta kus basseinid on ja ujuvad, söövad ning lõbutsevad terve päeva. Küll oli tore, kuigi osad näevad lõbutsemise all kanepi suitsetamist ja täis joomist ja siis kusagil metsas põõsa taga amelemist (kuulsin ka et mõned olid ülerahvastatud basseinis vahekorda astunud). Ja muidugi oli ka väike draama ehk siis pilves ja purjakil poistel hakkas igav ja nad läksid kaklema ning üks poiss viskas teist kirvega,,,mida kuradit? Õnneks ei saanud pihta, tuli politsei ja arreteeris nad. Muide õpetajad näevad seda kuidas lapsed daggat(no kanepit ikka) suitsetavad ja joovad aga nad suurt midagi ei ütle, ütlevad et ära nii avalikult tee äkki politsei tuleb ja et no nautige lapsed seda päeva. Õpetajad ise eriliseks eeskujuks ei ole sest nad isegi enamuses kõik nooruspõlves daggat suitsetanud ja nad ei häbene tunnistada ka, iseenesest ju maru muhe aga kui kooliüritustel nad pidevalt kambakuti end täis joovad saab nalja päris palju. Siis nad on natukene perverssed ja teevad komplimente su rindade või mõne muu kehaosa kohta. Näiteks kandsin ma lühikesi pükse ja no mister Krooi kohe ei saanud pilku minu reitelt ära, väga avalikult piilus, aga siinmaal on asjad veel normaalses seisus mitte nagu eestis et iga väikese asja pärast oled pervert ja lähed vanglasse. Siin ütlevad õpilased et kuule mis vahid sa kodus pole kaua naiselt saanud või ja siis õpetajad ütlevad et kuule ei ole jah sorri, anna andeks, aga sul maru ilusad jalad ikka või midagi sellist. IRW. Ja siis naerdakse ja minnakse edasi, aga eestis saaksid sellise asjaga SL õhtulehe kaanele või kui hästi läheb isegi pealtnägijasse,,,jaaaaaa eestis on lastel liiga palju õigusi. Nagu ma rääkinud olen löövad siin õpetajad lapsi ja ma olen ka sellega täitsa nõus sest no kui ikka muudmoodi ei saa ja peale seda istuvad vaikselt pingis kah mitte ei hakka kahe minuti pärast uuesti pläkutama.
Aga olgu paljud minuga kindlasti ei nõustu ja ma ei taha teis pahameelt tekitada seega lähen nüüd edasi positiivsematel teemadel. Umbes kuu tagasi kirjutas kommentaarikasti mulle üks eesti naine et ta tuleb Kaplinna koos teise naisega ja kas ma ei tahaks kokku saada ja veidi muljetada, muidugi tahtsin ja olin kohe erutatud aga arvake ära mida mu pere esimese asjana ütles. ISSAND SA OLED IKKA NII RUMAL, KAS SA TÕESTI ARVAD ET SEE MINGI NAINE EESTIST ON, SEE ON ARVATAVASTI MINGI PEDOFIILIST ARGENTIINA MEES KES TAHAB SIND VÄGISTADA JA ÄRA TAPPA JA SINA KOHE LIHTSAMEESELT LÄHEDKI KAASA. Ma mõtlesin et kas see on nüüd uni või reaalsus, kuidas saab niivõrd paranoiline olla? Kas nüüd saate aru miks ma nende juttu eriti kuulda ei taha võtta ja vahetevahel veidi hulljulge olen. Ma ütlesin et see oli kaunis sorav eesti keel milles naine kirjutas, aga nemad uskusid et see ikka interneti abil tõlgitud, aga ma pole ju idioot! Ühesõnaga ütlesin ma et öelge mis teie tahate, mina lähen! Õde käis terve õhtu ringi ja rääkis et nojah, hanna, see on meie viimane õhtu koos, kas sa tahad et sind maetaks või põletataks? Ma ütlesin et põletage mu surnukeha palun. Siis küsis kas nad peavad mu eestis või lavis matma, ma ütlesin et soovitatavalt peab mu tuha svaasimaale lendu laskma. Siis küsisid kas nad jeesuse laule võivad mu matustel mängida ja öelda mu sõpradele et hanna andis oma südame kristusele ja et nemad peaksid sama tegema. Muidugi oli see kõik nali, mul on väga humoorikas õde ja käib mulle naljatlevalt rääkimas et hanna, kuna kavatsed sina oma südame issandale anda? Ma ei taha et sa põrgutules põleks! Ja siis räägivad et ma olen hingelt tõeline misjonär ja mida kõike veel, aga see kõik on väga naljakas, uskuge mind ja te ei usu iialgi kui palju jeesuse laule ma peast tean!!! Igatahes saime kokku ja nad tõid mulle MUSTA LEIBA JA TÄISSUITSUVORSTI JA KALEVI SOKOLAADI (ja ajakirja naised ka, ma näitasin perele presidendipaari ja mu õde leidis et Evelin Ilves näeb välja nagu Pink, no laulja Pink)! Ma olen alati oma perele rääkinud oh teate meil on eestis must leib ja see ja too ja nad pole kunagi uskunud aga nüüd said ära proovitud ja ega nad just vaimustuses ei olnud aga noh käras vist kah :D Igatahes see oli üks tore päev, kus ma eesti naistega waterfrontil promeneerimas käisin, suurimad tänud naised! Muide ma unustasin mainida et ma ju townshipi reisil kohtusin eesti interniga ka ja uskumatult tore naine teine, aga mida ma tegelikult öelda tahtsin et maailm on ikka pisike ja ta elas tartus emajõe tänaval ja mina elan kroonuaia seega kes tartut teab siis need kaks tänavat ristuvad ja me elasime üksteisest paari minuti kaugusel,,,oh seda maailma! Meil on teine intern ka, alex, ma kunagi mainisin et tegemist pool norraka pool ameeriklasega kes hetkel san franciscos elab. Ja nagu sellest veel vähe oleks on ta nii palju reisinud et ise ka ei usu, alati kui me temaga kohtume ütlen ma et alex räägi nüüd veel kus riigis sa käisid ja mis sa tegid siis ta rääkis kuidas ta kevadvaheajal sõpradega nii muuseas mehhikos käis ja siis emaga peale kooli peruus ja siis aafrikas on ta käinud Senegalis, GAMBIAS!!!! Keenias, RWANDAS!!!!! Ja ah kunagi ka käis nii seljakoti reisil läbi aasia ehk siis vietnam, tai, kambodža ja muud sellised riigid, ja muidugi oli ta ju prantsusmaal vahetusõpilane ja nüüd lavis intern ja mida kõike veel ja ta on jõudnud ülikooli kord juba lõpetada ja ta on 25 või midagi sellist,,,on mõnel alles elu.
Kunagi kirjutasin ma oma klassiõde Masnoenast ka, kes poisiga põgenes ja illegaalselt abiellus aga ta on nüüd juba kuu või kauem tagasi, aga nüüd arvake ära mis ta tegi, ÜRITAS ENESETAPPU SOORITADA ja võttis tablette ja nüüd istub haiglas kriitilises seisus, ma ei tunne isegi kaasa talle. Ahjaa fun dayl kohtasin ma mingit teist saksamaa vahetusõpilast, suht möku poiss ja mingit erilist sidet ma temaga ei tundnud, ma ütlesin et ma olen eestist ja ta polnud sellist riigist kuulnudki, ma ütlesin et HALLLOOO eesti oli kunagi saksa võimu all aga ega ta ainult vahtis mulle lolli näoga otsa ja ma jätsin ta üksi sinna basseini kõrvale seisma, mina kuulnun ikkagi lõuna-aafriklaste juurde
Monday, March 8, 2010
need on minu klassi naised, tagumises reas vasakult kolmas on Ayanda
Lugebhuta High’s käis minu klassis tüdruk nimega Ayanda, mis tähendab the increase of girls ehk siis tüdrukute(arvu) kasv/suurenemine. Ta ei ole klassikaliselt ilus tüdruk, aga ta köitis kohe mu tähelepanu, ta oli väga elav ja sõbralik ning jutt mis tema suust välja tuli ei olnud pooltki nii rumal kui ta klassikaaslaste oma. Vähehaaval hakkasime rohkem suhtlema ja mina sain üha rohkem ja rohkem tema elust teada. Ma olin üllatunud, aga tegelikult pole tema elu teistest tolle kandi tüdrukute omast erinev, ma panengi selle siinkohal kirja seetõttu et teie natukene teiste tüdrukute elust teaksite ja et ma ise Ayandat ei unustaks. Ta ütles mulle et ta ärkab iga hommik kell neli üles. Aga miks kui kool algab 6:30, kas sa elad koolist kaugel? Ei ela, aga ta tahab telekat vaadata, ma küsisin et miks sa peale kooli ei vaata, peale kooli ei luba õed mul telekat vaadata ja ütlevad et ma pean õppima. Seega Ayanda ärkab kell neli üles vaatab tunnikese telekat ja siis läheb päev käima. Kella neljani ollakse koolis ja peale kooli teeb ta perele süüa ja koristab kodu. Tal on kuus õde venda seega kokku on neid seitse, noorim on viie aastane ja vanim nelikümmend üks. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ju siis on. Ta kodus on kümme tuba pluss eraldi maja kus on kaks tuba. Ja peale kooli peab ta seda kõike koristama ja tervele perekonnale süüa tegema, ma ei julenud küsida, kas ja kus ta vanemad on, ta mainis vaid et ta elab oma tädiga. Kui kodutööd tehtud asub ta koolitööde kallale ja nii päev õhtussse lähebki, kui ma küsisin, mis sa nädalavahetustel teed vastas ta seepeale, et peseb pesu ja taaskord koristab, teeb süüa ja õpib. Muide seal on ka laupäeviti kool seega tal palju vaba aega ei ole. Ayanda tahab peale kooli advokaadiks õppima minna, aga õed ütlesid, et neil ei ole piisavalt raha et õigusteaduskonna eest maksta ning kuna nemad on med.õed siis peab ka Ayanda med.õeks minema, kuigi tal igasugune huvi puudub.....
Thursday, March 4, 2010
Ngiyakutsandza Nkomazi
Jutt jäi et tegemist on townshipiga kuhu meid elama saadetakse, ehk siis inetu ja rääbakas Nelspruit’i (Mpumalanga provintsi pealinn) eeslinn, kus elavad vaesed mustanahalised. Ma olin indu täis ja ootasin kodu kus puudub kraanivesi ja elekter. Mõndadel nõnda läkski, aga juhuste kokkusattumisel oli minu kodu umbes 6 korda ilusam kui minu kodu Kaplinnas. Ja seda kohta ei saaks ka townshipiks nimetada, nemad ütlevad rural area ehk siis eestikeeli maakoht. Küll oli kaunis maakoht. Jah, asfaltteed puudusid ja lehmad, kitsed ning kanad jooksid tänaval otsa, aga kes ütles et see ilus ei saa olla. Ümberringi olid kaunid rohelised mäed ja nende otsas ja küljes lõputud metsad. Inimesed olid mustad kui öö ja mina olin õnnelik. Minu pere oli tegelikult pärit Svaasimaalt, Svaasimaa oli meie kodule väga lähedal, riigipiir oli umbes seitsme minuti autosõidu kaugusel. Mul oli ülimalt tore isa Mandla (tõlkes power ehk siis jõud), natukene häbelik ema Busisiwe (tõlkes õnnistus), naiselik ja mustanahalisele naisele omaselt pealtnäha ükskõikne 16 aastane õde Calsile (tõlkes esimene, siinkohal peres esimene tüdruk), aga kui sa läbi koore murrad leiad seest kaunis sooja ja südamliku tüdruku. Ning lapsik ja alati õnnelik 15 aastane õde Phumlile (tõlkes puhkama, irw). Mul oli ka 18 aastane vend Muzi (tõlkes kodu), aga tema on Johannesburgis ülikoolis, seega meil tutvuda ei õnnestunud. Inimesed sealkandis on swazid ja koduseks keeleks on siswati. Sain ka mina natukene siswati keelt õppida, teate küll need põhilised asjad, tere, kuidas läheb, ma armastan sind, sitt jne. Maja ümber roomasid black ja green mambad (ühesõnaga suured mürgised maduussid) ning õde rääkis et kunagi koolist koju tulles oli tee peal isegi kobrat kohanud, no vaat kus lugu! Kui kõht tühjaks kiskus tõid tagaaiast puu otsast mangosid ja see ei ole kõik, meil olid papaiapuud, apelsinipuud, naartjiepuud (see on mandarini sarnane), banaanipuud ja avokaadopuud. Söögiks olid kanajalad (soovitan), lehmasoolikad (ei soovita) ja pap mis on mannapudru maitsetu versioon. Käisime ka koolis, minu kooli nimi oli Lugebhuta High ja minu külas ja koolis oli kokku kolm vahetusõpilast, mina, sakslane Leslie ja šveitslane Saskia. Nemad olid kahekesi 12b ja mina üksi 12c klassis, sest me tegime erinevaid aineid. Muide päris palju nägin ma seal külas ka indialasi, jah mitte hindusid vaid indialasi sest tegemist oli enamasti indialastega kes on moslemid. Oli ka õpetajaid Nigeeriast ja Ghanast. Muide, kas teadsite et Nigeeria rahvaarv on 154 000 000????? Kool algas 6:30 ja lõppes 16:00, see ei ole nali ja mõni päev ilmus selle aja jooksul kolm õpetajat tundi seega ülejäänud seitse tundi istusid niisama. Tunnid olid peaaegu samad, selle vahega et esimene keel on siswati (aga kõiki aineid õpitakse millegipärast ikka inglise keeles), teine keel inglise ja kolmas afrikaani. Ma ei oleks uskunud et lõuna-aafrika mustanahalised koolis afrikaani keelt õpivad aga näete, see tase oli mulle täpselt paras ja ma õppisin irooniliselt selle kahe nädalaga palju uut. Lisaks oli veel selline tund nagu agricultural sciences kus õppisime lehma sisikonda ja mis sööt ikkagi kariloomale kõige parem on, ühesõnaga nagu rusikas silmaauku nendele maameestele ja naistele seal. Õpilased olid väga uudishimulikud aga vahel ka veidi häbelikud sest nad omavahael suhtlevad ainult siswati keeles seega nad on natukene ebakindlad inglise keelt praktiseerima. 80%’il tüdrukutest on väga lühike poisipea sest nende juukseid on suhteliselt võimatu taltsutada ja sellises kuumuses, kes viitsbki? Nagu juba ennist nägite tähendavad siinsed nimed ALATI midagi, ma ei saa ainult pead anda kas see ka ALATI siswati keel on sest nagu ma teada sain siis swazid ja ma oletan et ka kõik ülejäänud hõimud saavad teistest lõuna-aafrika mustadest keeltest ka aru, kui telekast tuli midagi zulu, xhosa või ndebele keeles sai mu õde kõigest aru, sest need keeled on omavahel suguluses, aga tal polnud sotho, venda ja tsongaga ka probleeme, ma olen nii kade! Muide kui ma kunagi rääkisin et xhosa, zulu, siswati ja ndebele (võib-olla ka mõnes teises keeles) on klikid siis ma sain teada et tsonga keeles vilistatakse, nii naljakas! Minu küla nimi oli muide Schoemansdal ja järgmine küla oli Driekoppies, need on afrikaanikeelsed nimed ja see mulle teps mitte ei meeldi, maar wat kan ek doen? Ning peale selle et ma nii palju uut selle lühikese kahe nädala jooksul õppisin siis te ei arva iialgi ära kus ma käisin! MA KÄISIN SVAASIMAAL!!!! Svaasimaa on Aafrikas väiksuselt teine riik, Eestist umbes kolm korda väikesem kuningriik mis ümbritsetud LAV’i ja Mosambiigiga. Rahvaarv on veidi üle ühe miljoni. Svaasimaa on kõige aidsirohkem riik maailmas, täiskasvanutest on nakatunud 26% ja keskmine oodatav eluiga on 32 aastat. 61% surmadest on põhjusatud AIDSI poolt. Peale selle on veel 38,8% rasedatest naistest aidsihaiged. Pealinn ja siinkohal ka suurim linn on Mbabane kus elanikke 60 000! Ja kuningas on Mswati III, kellel on 22 naist ja ta on ainult oma varastes neljakümnendates! LAV’is on ka polügaamia legaalne ja meie presidendil Jacob Zumal on ainult kesised 5 naist ja 21 last, jääb Mswatile ikka kõvasti alla sest ainult jumal teab palju temal neid lapsi on.....õnneks oli mul pass kaasas seega isa küsis et kas sa tahad päriselt ka Svaasimaale minna või, ma pidin minestusse langema ja ütlesin et OH MUIDUGI, mind on alati sellised väikesed kuningriigid intrigeerinud, Svaasimaa! Lesotho! Bhutan! Mu õdede passid on aga aegunud ja isa ütles et no see põhimõtteliselt probleem ei ole, sest kui ühe kalju alt minna saab illegaalselt passita ka riiki siseneda, sealt käivad päris paljud ja seal on ka need tollimehed kohal, aga nad kedagi eriti ei keela seega kui keegi kunagi LAV’ist Svaasimaale või vastupidi end illegaalselt smuugeldada tahab siis võib vabalt minuga ühendust võtta, mul on käpp sees. Mul olid kõrged lootused ja ootused ja ma ei pidanud pettuma. Igal pool olid lõputud mäed ja metsad, metsad ja mäed, vahetevahel jõed mille juures sildid: ettevaatust, krokodillid! või ettevaatust, jõehobud! (teate et jõehobu on afrikaani keeles seekoei mis on tõlkes merelehm, jõehobu ja merelehm!) Taamal võisid silmata ilusaid rookatustega ja savist ehitatud onne ja tee ääres kõndisid inimesed kes kandsidki traditsioonilisi swazi ürpe ja naisetel olid tohutud koormad pea peal ning lapsed olid rätikutega selja peale kinnitatud. Kõik oli niivõrd ilus ja idülliline, ma ahhetasin kogu aja. Varsti jõudsime kusagile külasse ja igal pool olid naljakad kaunistused, küsisin et mis toimub ja ega polnudki muud kui see, et kuningas Mswati III oli isiklikult kohal et marulaõlu hooaeg avada, ma olin tema kuningliku residentsi aia taga, seega talle väga lähedal aga kahjuks silmata ei õnnestunud, ma ostsin endale isegi tema pildiga swazi naise ürbi.
Üks asi mis mind väga imestas oli see, et kui ma poes käisin oli umbes 50% poekülastajatest valged ja 10% asiaadid ning ülejäänud negriidid. Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja küsin et miks kurat? Isa Mandla seletas et Svaasimaa oli kunagi Inglismaa koloonia ja nii nad siis siia saidki, aga kuidas a la vietnamlased Svaasimaale sattusid, ma tõesti ei tea. Muide mida LAVis ei näe aga seal nägi olid segarassidest paarid ehk siis valged ja mustad valged ja värvilised jne mul oli kohe hingel hea sellist asja nähes. Igatahes kõik värdjad rassistid kes euroopas ringi käivad ja kuulutavad et n*****d minge tagasi Ugandasse siis ütleksin ma selle peale et tooge enne Svaasimaalt oma kahvanäod tagasi ja siis vaatame kes Ugandasse läheb ja kes mitte. Iseneesest ahvatleb mind väga idee tulevikus Svaasimaa põldude vahel elamine, tõesti mõnus ja sealsed valged on muide võtnud vaevaks siswati keele ära õppida, küll on tore. Igatahes eesti naised ja mehed, vanad ja noored, võtke vaevaks ja koguge natukene kauem raha aga avastage kauneid kaugeid paiku, nagu Svaasimaa, see on vaieldamatult minu lemmik riik, kus siiani käinud olen. Ja teine koht kus ma käisin oli Kruger’i rahvuspark. See on LAVi suurim (sama suur kui Wales) ja tuntuim ja see oli ka mu kodule uskumatult lähedal ja ega siin pikalt pläkutada ei olegi, nii ongi et sõidad autoga ja ümberingi on kitsed(springbokid), paavianid, kilpkonnad, sebrad, jõehobud, ninasarvikud, elevandid, pühvlid, kaelkirjakid ja trummipõrin ISEGI LÕVI!!! Vot see on vedamine, lõvi ületas teed otse meie auto ees ja ma korrutasin umbes 15 minutit järjest iseenedale, it’s lion(see on lõvi), it’s a lion, leslie it’s a lion, saskia it’s a lion, it’s a lion. Siswati keeles libhubezi....jaaaa LIBHUBEZI. See oli niivõrd ilus, niivõrd ilus et ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna. Ja üks veidi jube intsident oli ka, umbes 14 pealine elevandikari ületas meie ees teed ja pojad olid neil ka kaasas. Ja kui tee ületatud pööras suurim elevant ümber ja pani aga kihutama meie minibussi suunas, jessas, me karjusime täiest kõrist ja bussjuht pani sellise kiirusega gaasi et anna minna, ja siis vaatasime aknast välja ja see elevant jooksis meie auto kõrval ilge kiirusega, järgmised 5 minutit me ainult kiljusime ja karjusime seal autos sest me ei suutnud uskuda seda mis just juhtus. Eks elevant oli oma poegade pärast hirmul ja krugeri rahvuspargis on varem ka inimene tapetud nõnda et elevant ründas autot ja inimene seal sees saigi surma, seekord pääsesin eluga!
Üks asi mis mind väga imestas oli see, et kui ma poes käisin oli umbes 50% poekülastajatest valged ja 10% asiaadid ning ülejäänud negriidid. Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja küsin et miks kurat? Isa Mandla seletas et Svaasimaa oli kunagi Inglismaa koloonia ja nii nad siis siia saidki, aga kuidas a la vietnamlased Svaasimaale sattusid, ma tõesti ei tea. Muide mida LAVis ei näe aga seal nägi olid segarassidest paarid ehk siis valged ja mustad valged ja värvilised jne mul oli kohe hingel hea sellist asja nähes. Igatahes kõik värdjad rassistid kes euroopas ringi käivad ja kuulutavad et n*****d minge tagasi Ugandasse siis ütleksin ma selle peale et tooge enne Svaasimaalt oma kahvanäod tagasi ja siis vaatame kes Ugandasse läheb ja kes mitte. Iseneesest ahvatleb mind väga idee tulevikus Svaasimaa põldude vahel elamine, tõesti mõnus ja sealsed valged on muide võtnud vaevaks siswati keele ära õppida, küll on tore. Igatahes eesti naised ja mehed, vanad ja noored, võtke vaevaks ja koguge natukene kauem raha aga avastage kauneid kaugeid paiku, nagu Svaasimaa, see on vaieldamatult minu lemmik riik, kus siiani käinud olen. Ja teine koht kus ma käisin oli Kruger’i rahvuspark. See on LAVi suurim (sama suur kui Wales) ja tuntuim ja see oli ka mu kodule uskumatult lähedal ja ega siin pikalt pläkutada ei olegi, nii ongi et sõidad autoga ja ümberingi on kitsed(springbokid), paavianid, kilpkonnad, sebrad, jõehobud, ninasarvikud, elevandid, pühvlid, kaelkirjakid ja trummipõrin ISEGI LÕVI!!! Vot see on vedamine, lõvi ületas teed otse meie auto ees ja ma korrutasin umbes 15 minutit järjest iseenedale, it’s lion(see on lõvi), it’s a lion, leslie it’s a lion, saskia it’s a lion, it’s a lion. Siswati keeles libhubezi....jaaaa LIBHUBEZI. See oli niivõrd ilus, niivõrd ilus et ma isegi ei ürita seda sõnadesse panna. Ja üks veidi jube intsident oli ka, umbes 14 pealine elevandikari ületas meie ees teed ja pojad olid neil ka kaasas. Ja kui tee ületatud pööras suurim elevant ümber ja pani aga kihutama meie minibussi suunas, jessas, me karjusime täiest kõrist ja bussjuht pani sellise kiirusega gaasi et anna minna, ja siis vaatasime aknast välja ja see elevant jooksis meie auto kõrval ilge kiirusega, järgmised 5 minutit me ainult kiljusime ja karjusime seal autos sest me ei suutnud uskuda seda mis just juhtus. Eks elevant oli oma poegade pärast hirmul ja krugeri rahvuspargis on varem ka inimene tapetud nõnda et elevant ründas autot ja inimene seal sees saigi surma, seekord pääsesin eluga!
Subscribe to:
Posts (Atom)