Mul ei ole jälle internetti ja noh ma üritan selle halamise viimaseks jätta, aga tõesti, miks peab mind üldse selle ühe giga internetiga õrritama? Ma olen ikkagi äärmuslane, kas kõik või mitte midagi. Ma tahan täisväärtuslikku wifit, istuda internetis nii kaua kuni hing ihkab, tõmmata laule ja vaadata videosid. Aga olgu, vaesed lugejad, ma räägin nüüd teile loo.
Täna oli kirikus mees Ghanast, no mu süda tahtis lakke hüpata kui seda kuulsin. Ghana, Ghana, Ghana. Ma vaevusin isegi suurt algustähte kasutama ja see juba tähendab midagi. Minu looke aga seisneb selles kuidas minust vahetusõpilane sai. Kaks aastat tagasi targutasin ma suure suuga, et mina küll vahetusõpilaseks iial ei läheks, kuidas sa annad võõrale naisele oma trussikuid pesta jne. Siis läks minu südamesõbranna Šveitsi vahetusõpilaseks. Ja siis sattusin ma orkutis YFU Eesti kommuuni blogide topicusse ja kui aus olen, siis ei vaevunud ma blogisid Saksamaast, Belgiast ja Taanist üldse lugemagi. Ma leidsin ühe Ghana vahetusõpilase blogi. Tol hetkel polnud mul mingit igatsust vahetusõpilaseks saada. Siis ma aga lugesin tolle blogi ühe päevaga kolm korda otsast lõpuni läbi ja ei saanud enam mõtet peast. Minu mõtted ei läinud järjekorras, et läheks vahetusõpilaseks, aga kuhu? Minu esimene mõte oli et tahan Ghanasse, lähen vahetusõpilaseks! Ja ma ei tea kunas aga siis hakkasin ma teisi riike ka oma mõtetesse laskma ja vahepeal tahtsin minna Ecuadori ja siis USA’sse ja siis out of the blue tuli mul meelde, et Lõuna-Aafrika Vabariiki saab ju ka minna. Miks ma oma meelt muutsin? Põhjus selles, et ma kartsin et Ghana saab minu jaoks liiga ekstreemne olema. Ma ei ole absoluutselt vahetusõpilase tüüpi aktiivne noor. Ma ei ole eriti suhtelmisaldis ega midagi, suur ime et ma valimispäevast läbi sain. No ja nii ma hakkasin neid asju ajama ja siin ma nüüd olen. Aga ütlen kohe ära et LAV pole minu jaoks veel piisavalt Aafrika, kindlapeale pean ma oma elus veel kusagile vabatahtlikuks minema, Aafrikasse muidugi, aga mulle meeldiks Burkina Faso või Tansaania või Sudaan vms. Nojah, vahetusaasta on cool 100% absoluutselt igal maal, isegi Lätis, võib-olla? Aga mina kutsun ikkagi üles eestlasi kusagile eksootilisematesse kohtadesse minema, minge Indiasse või Aafrikasse või Mehhikosse vms. Kui just pole suurt armastust mõne teatud riigi vastu, nagu minul Prantsusmaa vastu, aga kahjuks on Prantsusmaale pikad järjekorrad vahetusõpilaseks saamisel. Nojah igatahes sinna läksid minu mõtted kui Ghana meest nägin ja siinkohal kutsun üles teid lugema seda Ghana blogi millest rääkisin: http://m2rjadvarbad.blogspot.com/ tema oli esimene kes sinna läks ja see aasta läheb ka teine, Erlend, tal on ka blogi ja sellel hoian silma peal 900%. http://erlendghanas.blogspot.com/ lugege siis kõik!
Ainult ühest asjast on kahju, et mina uut keelt selgeks ei saa. Inglise keel on mul juba palju arnenud küll ja üritan ka afrikaani keelest viimast võtta, aga siiski.
Aga nüüd kus ma siin oma Kaplinna äärelinna uberikus majas istun räägin teile nendest veidratest lõuna-aafriklastest. Mu tuba on alla kümne ruutmeetri siin. Selles olen kindel. Ja siin elas enne mu õde, aga nüüd ta kolis veidikeseks ema tuppa. Ja nüüd ema leidis, et ta tahab rahu ja et me koliksime õega ühte tuppa. Minul muidugi hea meel, sest taaskord midagi uut minu jaoks. Ja siis me pidime siia tuppa, kus ei mahu istuma ega astuma, mu vendade toast nari tooma. Ja siis mu vennad hakkasid NÄKKU PANEMA. Palun, võib ma loen teile põhjused mis mu vend välja tõi, miks ei peaks nari siia tooma. 1) see voodi on mulle kallis, see on mul nii kaua olnud (ma mõtlesin, et kallis inimene, sa oled mees, püüa nüüd olla, voodi on sulle kallis, ma olen siin veel ainult 9 kuud, saad omale nii kalli ja armsa voodita ära oldud küll) 2) siis mu tuba muutub koledaks (no daa, su tuba ongi juba väga kole) 3) kui sõbrad külla tulevad on vähe ruumi (sõbrad käivad tal külas kord kuus, siis ka 15 min ja istuvad ta voodiäärel ja neid vähe kotiks kas tal on seal nari või kaks eraldi voodit). Ja noh kuna Chad-o on ju nii armas ja tore poeg otsustas ema et okei siis, paneme siia tuppa kaks voodit. Ja sellised asjad ajavad mind väga vihale. Ja ma ei hoidnud oma viha ka vaka all. Ma ütlesin Chadile, et ole normaalne mu toas ei mahu seismagi ja sa tahad kaks eraldi voodit sinna toppida. Mis imega? Siis ta midagi mökitas ja ma ei aidanud neil mitte ühtegi asja kolida vaid istusin teleka ees ja ei rääkinud kellegagi. Ma lausa pulbitsesin vihast, aga ma ütlesin et, hanna hanna, võta nüüd kokku ennast, suurt vahet ju tegelikult ei ole millised need voodid siin on. Ja nii ma siis rahustasin end maha ja nüüd olen päris rahulik kohe. Teen teile pilti kah kunagi sellest nonsensist, aga ma säilitan rahu. Ma säilitan rahu. Varsti tuuakse telekas ka siia tuppa ja kummut toodi ka, mis on muide ainus mööbliese peale kahe voodi siin toas. Varem elasin ma ju siiamaani kohvrites aga nüüd on mul vähemalt oma neli sahtlikest.

Muide lõuna-aafriklased on kõik kroonilised valetajad. Enda arvates teevad nad nalja, aga no nad ei saa lihtsalt valetamata olla. Ja need naljad on vahel ikka päris kahtlased ja ajavad mind vihale, sest nad võtavad mind siis lollikesena. Näiteks kui me tol braail käisime, ma olin ju võõras majapidamises, tuli üks poiss minu juurde ja ütles, et hanna, palun ära toeta vastu seina. Ega ma eriti ei süvenenud temasse ja tulin siis eemale aga tuli välja et see oli nali. No kust mina pidin teadma, ma üritan ikka viisakas inimene olla eksole. No ja nende naljad ongi stiilis, et kui nad tegelikult lähevad Konsumisse leiba ostma siis valetavad et lähevad Maximasse saia ostma. Seega minu soovitus on see, et ära iial usu, mida lõuna-aafriklane sulle ütleb, see on nali :)

Ah teate siinsed kaks populaarset perekonnanime on Pietersen ja ja Du Plessis. Du Plessis on kõige coolim perekonnanimi maailmas, kas te ei leia. Aga inimeste eesnimed on küll no ikka seinast seina. Moslemitel on oma nimed, mul meenunvad Yusuf, Imraan, Abduraaghman, Sieraaj, Nuraan, Muneera, Waseema, Ragiema. Ja siis on need tavalised ameerika nimed, iga teine tüdruk on Melissa, seda ei saa mainimata jätta. Ja siis on natukene aafriklasi ka siin värviliste maal Mitchell’s Plainis. Minu kirikus on Chumani ja Sibongile ja need on ainsad nimed mis mulle meelde jäänud, need on ikka võimatud nimed! Aga ma olen väga väga kade meie kooli aafriklaste peale. Aafriklaste all pean silmas mustanahalisi, osad neist elavad lausa Khayelitshas kujutate ette. Aga nende vanemad on olnud väga nutikad ja pannud nad värviliste kooli. Seega meie kooli aafriklased räägivad afrikaani, xhosa ja inglise keelt. Mina oma eesti keelega tunnen end ikka väga haledalt. Ma ei teagi kuidas sa kõik need keeled nõnda selgeks saad saada? Ma oletan et kodus räägivad nad xhosa keelt, koolis aga käivad klassis, kus on inglise keel emakeeleks ja afrikaani keele said nad koolis nii möödaminnes selgeks kui värvilised ümber rääkisid. Kõik need kolm keelt on absoluutselt erinevad. KAS POLE MITTE COOL??? Aafrika tüdrukud koolis küsisid kas ma tahan ka xhosa keelt õppida ja nad lubasid mulle kunagi midagi õpetada. See on kõige ilusam keel maailmas, uskuge mind. Ma oskan juba kolme klikki, vähemalt enda arust :D. Aga zulu keeles oskan ma öelda sobonana (nägemiseni) ja uxolo (vabandust) muide uxolo on klikiga sõna ehk siis x’i koha peal ei ütle mitte x’i vaid teed kliki, sellise kliki, et no ma kirjutan nii nagu minu raamat õpetab: pane keel suulakke, tõmba üks pool alla nagu hobusele tehakse, kui tahetakse, et ta edasi liiguks. :D saa siis aru, milline see klikk olema peab, aga ma arvan et tean.

Eile meil tööd millegipärast ei olnud ja kuna päev oli kaunis viis Candice meid Spier’i. Tee sinna oli juba imeline. Kõigepealt mulle armas Mitchell’s Plain oma inetute majadega. Siis ookeanist mööda, suured lained loksusid ja vahepeal olid väikesed künkad millel metsikud liiliad kasvasid, valged, neid on keelatud korjata, aga võib-olla kunagi enne minekut ühe lähen murran ja toon eestisse. Ja siis tuli tee, kus kahel pool olid veiniistandused. Oma kaunite hoonetega ja siis tuli Spier. See on nagu selline suur park, kuhu on ehitatud tiigid ja siis igasugused eksootilised linnud jalutavad seal ja oravad jooksevad ja kõikjal on pingid ja jõgi voolab. Ja siis on seal restoran ja deli. Sealt ostad siis endale toidukraami. No küll oli kaunis. Ma ostsin endale florentine’i. Ma ei teadnud varem mis see on, aga see oli selline üks suur küpsis kus peal valge ja pruun šokolaad ning mandlid ja iiris. Ja siis olin silmad kinni ja kuulasin Olav Ehala laule, sõin oma florentine’i, jagasin lindudelegi ja tundsin elust mõnu.
Lõuna-Aafrika is the place to be, ma ütlen teile rahvas!
Aga see krdi blogspot ei lase mul seda teha mida tahan seega kirjutan nüüd siia mis pildil mis on:
1. spier
2. ja 3. möödaminnes üritasin kihutavast autost Khayelitshast pilte teha ja vast saate kujutuse, seal elab mitu miljonit inimest ja iga päev kolib paar tuhat juurde kui ma ei eksi ja mõelge ikkagi, et osad mu koolikaaslased elavad ka seal! Aga ega nad välimuselt kõik mingit kaltsakad ei ole, täitsa tavalised inimesed aga seal elamise eest ei pea ju sentigi maksma, seepärast ta nii populaarne ongi
4. minu siblingud, see poiss kes seljaga on on mu vend Chad, kõige vasakpoolsem tüdruk tema girlfriend Simoné keda ma ka oma õeks kutsun, keskmine tüdruk on õde Candice ja parempoolne on õde Kimon
5. need ongi need ookeaniäärsed künkad kus metsikud liiliad kasvavad, nagu näha võite, taga taustal näete pikka kaljut ja see udune tipp seal cape point, kus siis kaks ookeanit, india ja atlandi, kohtuvad
6. ja viimane pilt on Mitchell's Plainist, minu kodukant siis, et ikka aimu saaksite kus ma elan!