Kui tagasi minu Mpumalanga (mis muide päikesetõusu tähendab) reisi juurde tulla on mul teile veel palju huvitavat jutustada. Mis mind tegelikult väga üllatab ja samas ka häirib on see, kuidas värvilised ignoreerivad mustanahalisi ja nende kultuuri. Mina, kes ma olen aafrikas elanud 8 närust kuud tean palju rohkem kui nemad kes siin 18 aastat elanud on. Ajaloo ees tahetakse silm kinni pigistada. Ma läksin üks päev sõpradega vaidlema. Ütlesin et värvilisi koheldi aparteidi (see oli see aeg kui valged siin riigis ülimad olid ja mittevalgeid diskrimineeriti) ajal veidi paremini kui mustanahalisi. Terve see noorte kari hakkas mu peale karjuma, EI, MISASJA, ME OLIME VÕRDSED, SEL AJAL EI TEHTUD VAHET VÄRVILISTEL JA MUSTADEL. Ma ütlesin et olgu, jääge teie pimedad patrioodid oma arvamuse juurde ja mina teiega ei vaidle. Sain aga enda väitele kinnitust, ajaloo tunnis rääkis õpetaja et kunagi ammusel ajal võitlesid kõik mittevalged (need on siis mustanahalised, värvilised, indialased ja muud olendid) koos valgete vastu, aga siis aparteidi valitsuse mehed, kavalpead, tahtsid seda tohutut kampa kuidagi laiali lüüa ja viisid sisse sellised muudatused et värvilised ei pidanud enam kooli eest raha maksma, mustanahalised aga pidid. Värvilistele anti ilusamad elurajoonid, mustanahalistele koledamad jne. Ja kõik see viiski selleni mis siin täna valitseb. Värvilised on igavesed rassistid ja iga kord kui ma neile meelde tuletan et sa oled siiski POOLENISTI MUSTANAHALINE ütlevad nad et eiiii, MINA OLEN VÄRVILINE JA UHKE SELLE ÜLE, mu vanavanaisa on pärit saksamaalt või hollandist või kust kuradi karupersest. Ajaloo õpetaja ütles et sellest on väga kahju, nad peaksid olema uhked ja ütlema et jah, minu vanavanavanavanavanaisa oli khoisan (siinsed pärismaalased vms). Või et kõik värvilised tüdrukud ei peaks oma kauneid lokkis kiharaid iga nädal üheksa korda föönitama ja sirgendama ja ma ei tea mis imesid tegema, et võimalikult valge välja näha. Kõik vaatavad aga sellest mööda.
Kuhu ma välja tahan jõuda on see, et kui ma tagasi tulin ja minu värvilised sõbrad mult küsisid et noh mis sa seal siis sõid ja kui ma vastasin et kanajalgu ja mulle väga maitsesid siis nad ei saa sellest siiamaani üle ja kiljuvad ainult IUUUUU VÄKKKK VÄKKKK IUUUU HANNA MIS SUL VIGA ON. Minu jaoks on kõik see nii huvitav! Mul tuli meelde hunnik aafrikakeelseid väljendeid mida iga päev telekas kuuleb ja mille tähendust ükski värviline ei tea ja townshippide nimed jne jne ja küsisin oma Mpumalanga õe Phumlile käest ja ta andis kõikidele mu küsimustele vastused. Nüüd kui telekast tuleb mu lemmik tantsusaade Jika Majika siis ma räägin õele et Kimon, see tähendab tantsi tansija! Ja meie townshipid on Khayelitsha (uus kodu), Langa (päike), Nyanga (kuu) ning ma olen siinkandis ainuke kes teab mida need tegelikult tähendavad. Ma olen neile väga palju õpetanud, lausa nii palju et ka mu õde Kimon näeb mustanahalistes meestes midagi atraktiivset ja austab nende kultuuri palju rohkem kui aasta alguses, minu missioon oli edukas! Mu siinne ema räägib iga päev ah mu töökaaslane Nkosinati see ja Nkosinati too ja ma üks päev küsisin, et Patsy kas sa tead ka mis Nkosinati tähendab? Ei tea, ta pole kunagi huvitunud ja vaevaks võtnud et isegi süveneda, et natukenegi huvi tunda. Nkosinati tähendab jumal on meiega. Ilus nimi, eksole? Keegi aga mitte midagi ei tea, sest nad on ju MUSTANAHALISED ja nemad on ju VÄRVILISED, nende vaarvanaisa tuli võib-olla saksmaalt??? Wow, kui mujetavaldav!!!! Muide minu xhosa sõber, Solomon, kellest ma kunagi kirjutasin on viimasel ajal päris palju mulle helistanud ja saatis smsi et kahjuks ei ole ta siin et mind üles äratada aga ühel päeval ta saab siin olema ja et ma ei tohi kunagi unustada, et ta armastab mind,,,kui armas, solomon ma loodan ka et üks päev oled sa siin et mind sügavast unest äratada!!!

Yarre, olen mina ikka jutupaunik, ma pole ühegi päristeema juurde jõudnud, see oli mu intro mis ei olnud üldse planeeritud ja juba olen kaks A4 kirjutanud, ma võiksin igavesti kirjutada ja kirjutada ja kirjutada,,,ja ma ei väsi kordamast kui tänulik ma olen et teie ei väsi lugemast, lugemast ja lugemast.
Lähen nüüd oma reisi algusesse tagasi. Kõigepealt läksin Kaplinnast Johannesburgi, sealt korjas meid peale mingi valge lõuna-aafrika naine kelle juures me Pretorias ühe öö veetsime. See oli ka omaette kogemus sest nüüd ma olen öö veetnud kõikide lõuna-aafrika põhirasside esindajate juures. Iseenesest tore perekond, nagu perekond ikka. Järsku hakkas naine rääkima, et ta nägi ajakirjas artiklit selle kohta kuidas meil Kaplinnas Khayelitsha townshipis tänavale peldikupotid pandi ja seinu ümber ei pandud. Kokkusattumust missugune sest selle sama artikli postitasin ma ju oma blogisse ka, äkki mäletate? Ja mina olin seda artiklit nähes ahastuses aga arvake mis, see naine ei suutnud naermist lõpetada, aga kõkutas ja kõkutas, ISSAND NÄED KÄIVAIDKI SIIS KESET TÄNAVAT POTIL. Ma vahtisin talle suurte silmadega otsa ja mõtlesin et HAAIBO, mis sul naine viga on, kuidas sa sellise asja üle naerda saad? Ma ütlesin talle, et näed jah mul ikka tegi meele kurvaks ja see pole ju nende süü aga ta ikka ei saanud ja aru naeris et JAH NÄED SIIS KÄIVAD TÄNAVAL POTIL TEIL SEAL KAPLINNAS, NII NALJAKAS!!!!
Muide nad arvasid et ma oskan afrikaani keelt, sest vahel neil ei tulnud inglise keelne sõna meelde (neil ju kodune keel afrikaani) ja ütlesid afrikaani keeles ja millegi pärast teadsin mina alati tähendust, aga ma ütlen teile et nipp seisneb selles, ma õppisin kunagi ammu üksinda loomi, putukaid, puu- ja juurvilju jne, aga see on ka ainus asi milles ma tark olen afrikaani keeles! Sõnad mis ma teadsin olid a la rohutirts (sprinkaan), jaanalind (volstruis) jne.
Aga ma ei unusta iial seda kuidas ma kaks nädalat swazidega elasin! Nad on tavalised tsiviliseeritud inimesed nagu meiegi, aga siiski oma traditsioonides niivõrd kinni. Ema näitas mulle oma pulmadest videot ja oligi nii, et keset põldu paljaste tissidega naised (ema oli ka paljas) tantsisid ja veiderdasid ja sooritasid kõiksugu minule arusaamatuid rituaale (toppisid pruudile raha juustesse jne). Ja üks väga huvitav asi on see, et siswati keeles on kuud nõnda et veebruar on Indbvane mis eestikeeli oleks elevandibeebi. Ehk kui keegi sult siswati keeles küsib et mis kuu on siis nemad ütlevadki hetkel on Elevandibeebi. Seda seetõttu et veebruaris elevandid sünnitavad ja ilmavalgust näevad elevandibeebid! Ja mai on näiteks Inkihwenkihweti mis tähendab väga külm sest maikuus on siinmaal “väga külm”.
Ja kord ma juba kirjutasin Ayanda elust, et pole päris nii lihtne nagu meil seal maarjamaal. Väga paljudel õpilastel on mõlemad vanemad AIDSi surnud ja enamustel on juba 18 eluaastaks kodus ootamas laps või mitu, aga kõik on koolis niivõrd õnnelikud, tantsivad, laulavad ja kesklevad terve päev. Eestis kui klassi astud võiksid arvata et pooltel on vanemad AIDSi surnud, aga näete siis......
Üks asi mis veel väga erinev oli, oli see, et mul oli vabadus. Lõpuks ometi Ja iroonia seiseb selles et ma elasn townshipis mis peaks idee järgi surmalõks olema ja ma elasin mustanahalisega kes siinmaal on tituleeritud mõrvariteks ja röövliteks ja petjateks ja milleks kõigeks veel. Asi seisnes aga selles et ma võisin esimesel päeval juba üksi koolist koju jalutada ja järgnevatel päevadel oligi nii et käisin üksi kooli ja koju ja kui tuju tuli kõndisin Saskiale teise townshipi otsa 45min kaugusele külla ja keegi ei ütlend et ära üksi kõnni, ohtlik jne. Kaplinnas saan ühe käe sõrmedel kokku lugeda mitu korda ma üksi olen koolis käinud. Siin ollakse ju hirmul mustanahaliste ees aga mustanahalised nähtavasti mustanahaliste ees hirmul ei ole ja tore on.
Üks asi millest ma ei väsi rääkimast on ikkagi need nimed. Mul olid klassiõed Expensive (kallis, aga materiaalses mõttes), Promise (lubadus), tänaval kohtasin väikest nunnut poissi ja küsisin et mis su nimi on, selle peale vastas teine, SURPRISE (ehk siis poisi nimi oli üllatus!). Õpetaja oli mul Smile (naeratus) ja sõbranna oli Confident (enesekindel). Ja telekas olen näinud nimesid Suffocate (lämmatama, päris kurb nimi eks), Terror (veel kurvem), Sweetness (magusus) ja Prudence (ettenägelikkus). Siinkohal ütlen ära et mul on oma tulevasele pojale nimi olemas,,,trummipõrin, NKHANYISO (valgus), issand milline kaunis nimi!!!!!!!!!!!

Ja teate siin ju kehalise kasvatuse tunde ei eksisteeri, aga selline tund on nagu Life Orientation ja järsku ütles L.O. õpetaja et ok tõuske püsti läheme välja. Ma mõtlesin et mis nüüd toimub ja mõelge pidime kooli väravani ja tagasi jooksma (ega see väga lähedal ka ei olnud). Ja siis läksime tagasi klassi ja õppisime kivinäoga edasi, ma mõtlesin et mis kuradi asi see nüüd oli? Ja seoses sellega pean mainima et väga tihti küsitakse mul siin et kuule hanna sa joosta oskad ve, ma alguses olin vähe imestunud ja mõtlesin et kas on siis inimesi kes joosta ei oska siin maamunal. Nüüd olen juba harjunud selle totra küsimusega ja ohhoo, ma oskan küll joosta muide! Ja teine veider asi on see et lõuna-aafriklastel on varvaste FETIŠ. Iga kord kui keegi plätusid kannab esimese asjana vaadatakse varbaid, kui meeldivad ütled et ISSSAND SUL ON NIIVÕRD ILUSAD VARBAD LAS MA VAATAN ja kui ei meeldi minnakse lahku ja peale seda kukutakse klatsima ISSAND NÄGID KUI KOLEDAD VARBAD TAL OLID VÄ. Ja nad ei vaata seda kas su varbaküüned on ilusad ja kas jalgade eest hoolitsetud vaid reaalselt VARBAID ja nende kuju ning ehitust jne. Neil on täpne silm ilusa varba peale ja nüüdseks tean ka mina et ilus varvas on haruldane leid!
Aga nüüd minu jaoks kõige intrigeerivama teema juurde, vanemate roll ühiskonnas! Mis siin kaua pläkutada, jutt järgmine. Istusin mina suures toas tugitooli ja õde Phumlile teatas, et tead Hanna meie tegelikult siin tugitoolis ei istu, ainult isa istub siin. Ma ütlesin et, aa, sorri. Ja liikusin häbenenult diivanile, aga ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Ja teine uskumatu asi oli see et iga õhtu hilja tuli isa koju, astus elutoa uksest sisse, poetas tagumiku diivanile ja siis jooksis kohale üks tütardest, pani isa ette söögikandiku ja siis tuli potsiku veega ja isa pesi siis seal käed puhtaks. ISA EI TÕUSNUD PÜSTI JA EI LÄINUD KRAANIKAUSI JUURDE ET KÄED PUHTAKS PESTA VAID ÕDE PIDI KAUSIGA DIIVANI ETTE TULEMA. Ja nii iga õhtu. Ja peale sööki tuldi uuesti kausiga, isa pesi käed puhtaks, sealjuures tütrele otsa vaatamata ja sõnagi lausumata, ei mingit aitähi, ei midagi. Ma küsisin Phumlilelt et miks nii ja ta ütles et aga see on meie kultuuris normaalne ja üldsegi meil on nii tore isa sest kui ta sel ajal koju tuleb kui me juba magame siis ta ei äratagi meid üles, et me talle veekausi tooma peaks vaid peseb päris ise kraanikausis oma käed puhtaks! Ma mõtlesin et johhaidii kui mu isa mind sügavast unest ärtama peaks sest ta ei viitsi ise kraanikausi juurde kõndida ma ütleks talle et mis sa nalja teed ja palun välju nüüd mu toast ja sulge uks enda järel!
Ja kui me restoranis pizzat söömas käisime olime mina ja mu õde lõpetanud ning emal oli friikartul käes mida ta parajasti sõi. Õde Phumlile ja ema olid seega veel söömisega ametis. Sel hetkel kui isa söömise lõpetas tõusis ta püsti ja ütles olgu nüüd läheme. Ema pani selle pooliku friika käest ja tõusis jalapealt püsti. Vaene priske õde Phumlile, tal oli veel kaks trummipulka järel ja kui kukkus siis neid endale kõiki korraga põske toppima. Mul oli tast nii kahju ja ütlesin et ära muretse ma ootan sind. Ühesõnaga kui isa on söömise lõpetanud siis minnakse ja kedagi eriti ei koti kas sa veel tahad süüa või ei.
Kunagi ma mainisin ka et siin on polügaamia legaalne ja ma sain teada et mu mõlemal swazi vanaisal oli ametlikult kaks abikaasat, lahe eks!
Igatahes on see arvatavasti minu viimane sissekanne Mpumalanga reisist ja ma hakkan kindlasti neid häbelikke ilusaid mustanahalisi igatsema (nad tänaval küsisid isegi seda, kas nad minu kõrval võivad kõndida, nii kurb aga samas armas!). Mulle jäävad alatiseks meelde kaunid momendid. Kord oli tuba pime ja vaikne ja me olime unne suikumas kui mu õde Phumile mulle kõrgel häälel Svaasimaa hümni nkulunkulu mnikati wetibusiso temaswati’t laulis. See oli nii ilus et mul jooksid suured pisarad mööda nägu alla.