Kui nüüd aus olla siis ma hakkasin oma blogi esimesi postitusi lugema ja ma olen ikka päris palju paska pannud......palun selle eest andeks ja kõik kes mind hukka mõistavad, siis teadke et ma olen oma veast teadlik ja ma häbenen. Veel jäi silma mulle see, et mu stiil on blogi jooksul üpris palju muutunud. Alguses kirjutasin nagu kuuenda klassi inimene, ei tea kas minust sai vahepeal naine??????? Samas leidsin ka, et oleks mõttetu hakata neid vanu postitusi redigeerima ja kustutama ja mida kõike veel, sest on vaid mõned pisiasjad millega ma mööda olen pannud, seega jäägu see nii.
Muidu tänase postituse pealkiri võiks olla mina kui värviline (muide mustanahalised on ameerikas ka värvilised). Ühesõnaga kui ma mxitis mõne uue kontakti saan, keda ma isiklikult ei tunne, on alati suur asi neile oma identiteeti tõestada. Muidu esimene asi mida ma nendega rääkides kuulatama lähen ei ole see, et ma olen valge. Nad küsivad mu nime, kui ma ütlen Hanna siis nad ütlevad ok aga mis su pärisnimi on. Kui ma ütlen Hanna ütlevad nad et ok lõpeta naljad, mul ei ole tuju. Sellepeale vastan ma: Hanna. Ja kui nad küsivad kust ma pärit olen ja kui ma ütlen Eestist küsivad nad kas see on Saksamaal. Või kas see on üldsegi Aafrikast väljaspool???? Võta siis näpust eksole...varsti aga hakkab neile kohale jõudma et kuidagi ma siiski erinen ja siis küsivad nad: oled sa valge? Ja kui ma sellepeale jah vastan saan ma suure sõimu osaliseks: HAIGE INIMENE, MIDA SA VALETAD, MA SAAN VÄGA HÄSTI ARU ET SA VÄRVILINE OLED, VAATA KUIDAS SA RÄÄGID JA ISE ÜTLESID ET ELAD MITCHELL'S PLAINIS MIS SA TÕESTI ARVAD ET VALGED ELAVAD SEAL VÕI??? Siis ma olen üritanud seletada et ma olen vahetusõpilane ja saatus on mind toonud siia Mitchell's Plaini, ma ei saa sinna midagi parata aga siis ikka räusatakse et JAAAJAHHH MINE RAISKA KELLEGI TEISE AEGA OMA VALEDEGA jne. Arvatakse siis et ma värviline olen sellepärast, et minu kõnepruuk on täpselt nagu värvilisel ja mis ma sinna parata saangi. Pluss see et ma elan täielikus värvilistemaailmas. Aga veelgi veidram on see, kui mind mustanahaliseks peetakse. Kui mind tervitatakse Molo või Sawubona (mis on xhosa ja zulu keeles tere) ja kui ma vastu tervitan ning küsin unjani (kuidas läheb) ja vastan ka veel et ndiphilile või ngikhona (hästi) ja oskan vasatata ka küsimusele wenzatoni (mis teed) siis öeldakse alati et ära tule siin valetama et sa oled valge, sa oskad ju zulu/xhosa/siswati keelt või mida iganes siis. Ma ütlen et ei oska, need ongi umbes ainsad asjad mida ma nondes keeltes öelda oskan aga siis saadetakse mind metsa kännu otsa, sest mittezulud ja muud olendid selliseid asju nüüd küll öelda ei oska ja ma olen kohe 100% mustanahaline. Osad räägivad minuga edasi, samal ajal mind siiski salajaselt testides, et mis ma siis lõpuks ikkagi olen, aga mis ma ikka seletan. Ma olen ise ka väga umbusklik ja kui nüüd kõrvaltvaatajana seda asja uurida siis minagi ei usuks iseennast!
Kui ma käisin perega õe sünnipäeva puhuks club mykonoses (mis oli kreeka stiilis hotell linnast väljas mere ääres ja kus ma tundsin end nagu kurbus kummaline tunne peategelase Cécile'ina, aga puudu oli vaid kaunis mees purjekaga merelt Cyril) siis absoluutselt iga viimane kui töötaja seal kõnetas mind afrikaani keeles seega nad arvasid et ma olen nähtavasti lõuna-aafriklane ja ma sain aru ka mida nad tahtsid või küsisid aga vastasin siiski inglise keeles, sest selline julgus afrikaani keelt pruukida mul puudub. Ühesõnaga võin ma kehastuda peaaegu kõikideks lõuna-aafrika vabariigi rassideks. indialaseks mind veel peetud pole, aga mine sa tea mis tulevik toob.