Mul kipub ununema, et ma blogipidaja olen. Ma tunnen, et minu sisemine aafriklane üldse siin Eestis väga palju välja ei kipu tulema. Enda arvates olen ma ikka üsna sarnane sellele Hannale kes täpselt aasta tagasi Eestist lahkus, aga olen kindel et Aafrikasse naastes tuleks jälle ka Aafrika Hanna tagasi. Mõningaid probleeme mul siiski tuleb ette, nagu näiteks see, et varem olin ma, nagu eestlased ikka, väga täpne. Just aja suhtes. Ja mitte lihtsalt täpne, ma olin lausa maniakaalne. Kui kohtumine pidi olema kell neli olin mina vähemalt viisteist minutit enne nelja kohal, ise muidugi enda peale kurjustades, aga siiski. Ja siis küsiti minult Aafrikas olles tihti (eurooplased küsisid) kas mulle on see kurikuulus Aafrika aeg ka külge hakanud, teate küll neid jutte sellest, kuidas nad VÄHEMALT tund aega hiljaks jäävad jne. Seda ma seal olles ei märganud, ausõna. Aga nüüd olen Eestis tagasi ja olen märganud, et viimasel ajal pean ma pidevalt igale poole peaaegu hiljaks jääma, ajast on mul üpris kama, jõuan 10 minutit hiljem siis jõuan, ilge probleeeeem????? Mina arvan, et asi ei olegi nii palju selles, et Aafriklased aja suhtes niivõrd ükskõiksed oleksid, aga pigem selles, et nad elusse muretult suhtuvad. On ju maailmas tähtsamaidki asju, nagu nälgivad lapsed Sudaanis, kui lõunale 10 minutit varem või hiljem jõudmine. Olen ma ka ise alati üsna muretu olnud, aga nüüd muretum kui kunagi varem ja see on maailma parim tunne. Ma ei suuda uskuda, kui ärritatud saab minu vanaema sellisest väikesest asjast, kui mu väikene vend hommikusööki ei taha süüa. Kui ei taha ärgu söögu, mõtlen mina, aga ei PEAB SÖÖMA, terve maailm ju sööb hommikusööki!!! Kuidas on võimalik et sina ei taha süüa hommikusööki????? Mis küll saab kui sa nüüd hommikusööki ei söö??? Apppppiiiiiiii....siia ütleksin ma sellise mõttetera, mis mu emale hirmsasti meeldib: take it easy, pöialliisi.

Aga teate mida, kui nüüd siiski tõsiste teemade juurde tulla siis on mul teile kurb uudis. Minu koolist kaotatakse ära afrikaanikeelsed klassid, nagu väga paljutestki teistest koolidest. Inimesed on koduseks keeleks pigem inglise keele võtnud, sest see on ju märksa kasulikum ja värviliste ühiskonnas on see pigem klassi värk: räägid inglise keelt, oled veidi lugupeetum ja “valgem” ja kindlasti ka viisakam, ilusam ja targem. Räägid afrikaani keelt oled pigem vaene harimatu inimene....selline oli suhtumine minu kodukandis, küll mitte kõikides peredes, aga minu peres oli selline mentaliteet täiesti olemas. Inimesed ei saa aga aru, et afrikaani keel on haruldane keel ja seda võiks ju säilitada, kas siis Lõuna-Aafrika Vabariik ei taha selleks midagi ette võtta? Eestis oleks küll midagi tehtud aga seal pole vist veel probleemist aru saadud. Ma räägin siin nende kaitseks kelle kodune keel siiski veel on afrikaani keel ja kellel nüüd emakeeles õppimise võimalus täielikult ära võetakse. Need vähesedki sunnitakse üle minema inglise keelele, mida nad ju tegelikult oskavad niikuinii.
Ja kas teadsite, et aparteidi valitsus pesi omal ajal värviliste ajud nii ära, et nad siiamaani valgete poolt hääletavad. Kõik Lõuna-Aafrika provintsid, va Western Cape kus elasin mina (kus asub Cape Town ja kus on enamus riigi valgeid ja värvilisi), alluvad ANC’ile ehk siis African National Congressile mis on rahva seas kõige populaarsem partei (mustanahaliste partei) aga ainult meie Western Cape’is valitseb DA ehk sisi Democratic Alliance mis on valgete poolt juhitud. Mu ajaloo õpetaja kes on ju tavaline värviline rääkis et see on täielik nonsens, kuidas saab hääletada inimeste poolt kes sinu vanemaid ja sind alla surusid, piinasid ja võibolla isegi tapsid? Väga vähe on siiski neid värvilisi kes ANC poolt hääletavad, sellest on kahju. Ja see läheb ju peredes edasi, ma saan aru et need aparteidi ajal ajupestud värvilised võib-olla ikka selle poolt hääletavad aga nende minuvanused järeltulijad on ka ütlend, et mina hääletan kah DA poolt, kui ma küsin miks siis vastuseks on LIHTSALT, mustanahlihsed tahavad ju riiki üle võtta ja seda küll ei saa lubada! Ma küsisin et kas sa ei leia et nad on ammu üle võtnud ja nii peakski olema kuna nad moodustavad 80% elanikkonnnast ja oleks vähe veider kui värvilised või valged kõike juhiks aga nad leiavad et neist kui värvilistest ei hooli keegi (peale armaste valgete). Nojah. Tegelikult ei teagi minuvanused poliitikast mitte kui midagi, samamoodi nagu nende vanemad, ainus asi mis nemad teavad on: JACOB ZUMA ON LOLL JA PAHA (tegemist siis presidendiga, kes on mustanahaline) kui ma küsin miks siis öeldakse taaskord: lihtsalt, ema ütles et on.
Aga kõige üllatavam minu jaoks oli see, kui ajalooõpetaja rääkis, et kui 94’dal aastal hääletati aparteidi lõpu poolt sisi 90% värvilistest tahtis et aparteid kestma jääks ja paljud tänapäevani ütlevad ja meenutavad hea sõnaga, OH HEA VANA APARTEIDI AEG (siis kui nad valgetest lahutatud olid ja kui neid diskrimineeriti, milline lilleline aeg tõesti...)

Minu vanavanemad on sellised ehtsad näited aparteidipooldajatest. Vanaema on minu arvates rumal inimene, ta ei tea mitte millestki halligi, tal on üpris suva mis siin maailmas toimub, nii kaua kuni temal televiisor töötab (et vapraid ja ilusaid vaadata) ja päts köögis (et maapähklivõi saia süüa). Vanaisa aga leiab et mustanahalised on halvad, õudsed, lollid, koledad ja jubedad (pean siinkohal mainima et tal on rohelised silmad, seega peab ta ennast üpriski valgeks). Ja kui ma olen temaga pidanud debatte teemal allasurutud mustanahalised siis tema leiab et nii ongi õige ja vaatab mind kaastundliku näoga: milline rumal noor valge tüdruk kellele need lollid mustanahalised nii korda lähevad. Kui ta vaid teaks kui koledad ja lollid nad on! Mina jällegi omaltpoolt mõtlen milline rumal vana värviline mes kellele need valgenahalised ajupesu on teinud.

Nüüd kui ma koju tagasi tulin olen end rohkem kurssi viinud asjadega mis mind Aafrikas huvitama hakkasid, aga millele nii head ligipääsu ei olnud. Näiteks olen lugenud palju islami kohta ja üks raamat mis seda käsitles oli Kätlin Hommik-Mrabte “Minu Maroko”. Ma sain sealt palju teada, näiteks seda et kui inimene hakkab moslemiks ei peagi ta endale moslemi eesnime võtma. Ma ei teagi kas lõuna-aafriklased sellest teadlikud on, sest nemad muudavad alati nime ära. Kui ma neile seda aga ütlema läheks, siis nad ütleksid muidugi et MIDA TEIE EESTLASED ISLAMIST TEATE, seega ma hoian selle vajaliku informatsiooni enda teada. Igatahes räägib raamatus Eesti neiu, kes muide moslemiks hakkas ja üldse mitte mehe pärast, oma elust Marokos. See meenutas mulle üsna tihti minu elu Mitchell’s Plainis ja kindlasti võiksite seda raamatut lugeda. Veel tahaksin teid üles kutsuda lugema Lii Undi raamatuid “Parim näitleja linnas” ja “Illusioonimeistrid”. Ta räägib seal oma elust Indias ja lõppsõnaks ütleksin, et kallid Eesti noored, PLIIS PLIIS minge vahetusõpilaseks Indiasse ja mujale lahedatesse riikidesse, olen tagantjärele ka mõtlend, et India või Ghana või Ecuador oleksid ka ju niiii lahedad olnud, aga mis siin tagantjärele mõelda, elu on veel pikk ees ja küll minagi ühel ilusal päeval Varanasis, Maja parimas toas elan ja Gangese jões pesemas käin..........ahjaa lugege ikka Justin Petrone “Minu Eestit” ka, et te ära ei unustaks millisel veidral maal me tegelikult elame.