MZANSI FOREVER

Ma olen pikemat aega kirjutanud üles märksõnu, et millest ma alati olen blogisse kirjutada tahtnud, aga mis alati ununenud on. Nüüd teen selle postituse ära ja ta tuleb korrapäratu, nagu alati, aga loodan, et on huvitav lugeda.

Üks asi, mida ma juba aasta alguses täheldasin ja mis mulle absoluutselt ei meeldi, on see, et vanad inimesed, no olgu mitte vanad, aga vanemad, poevad mulle väga tihti. Ma olen põhjusest ka aru saanud. Nemad kasvasid üles aparteidi ajal, see tähendab siis seda, et neile on alati õpetatud et valge on ilus, intelligentne ja imeline ja kuigi aparteid ammuaega läbi on, siis ma arvan, et see mentaliteet elab neis mingil määral ikka edasi. Ja kui mu ema töökaaslased näiteks kohtuvad minuga, siis nad on ülimalt sõbralikud, tahavad mind koguaeg teenindada ja rääkida ja kohtlevad mind nii, nagu mina oleksin neist kõrgem. Mina tunnen end siis aga väga halvasti, sest ma olen harjunud sellega, et vanemad on siiski ülemad! Nojah, sain hingelt ära selle. Ahjaa, üks näide, me käisime paar nädalat tagasi ema töökaaslasel Hermanuses külas ja ma kuivatasin nõusid ja kui ma need tuppa viisin siis see majaomanik ütles, et HANNA JA JA MA KOHE PAKIN NEED NÕUD KAPPI ÄRA MURETSE. Ma mõtlesin, et see on ju sinu kodu, minu pärast pane need nõud kappi kuna hing ihkab, aga ju ta mõtles, et need on mul kuidagi tee peal ees või midagi sellist ja siis pani need ruttu kappi, et minul hing rahul oleks.

Kui ma Kaplinna tuuril käisin, siis inimesed kes valgetes koolides käivad rääkisid, et valged lõuna-aafrika poisid raseerivad jalgu! Minu arvates nii ilge! Ja need kes ei raseeri neid kutsutakse boer’ideks ehk siis eestikeeli farmeriteks.

See pole küll midagi erilist, aga mu õde käis vahepeal reisil Zimbabwes ja Zambias, MA OLIN NII KADE!

Üks intrigeeriv teema minu jaoks on mustanahaliste nimed. On neil mingid Sibongiled ja Siviwed, aga kõige naljakamad nimed on need, mis inglise keeles midagi tähendavad. Näiteks meenuvad mulle Freedom (vabadus), Sunday (pühapäev), Memorize (meelde jätma), Delicious (väga maitsev) ja Innocent (süütu). On ju veidrad, aga miks siis sellised? Enamasti on neil tegelikult aafrika nimed, toon näite. Teise eestlase Elisa õdede nimed on Lethabo ja Ntsako, mõlemad tähendavad mingites aafrika keeltes happiness ehk siis õnn ja siis nad tihti tõlgivad need nimed tollest aafrika keelest inglise keelde. Aga seda ma ei tea, kumb nimi neil passis eksisteerib.

Kui kooli juurde tagasi minna, meenus mulle, et ma olen viis kuud siin aafrikas koolis käinud, aga siiamaani pole õpikuid ostnud. Mul on üks vihik ja sinna kirjutan kõiki aineid, aga uskuge mind, neid õpikuid pole siiamaani vaja läinud, vahel õpetaja ütleb et võtke nüüd välja ja tehke seda, aga arvate et keegi teeb ka või? Ei. Nii ma hoiangi raha kokku.
Ja koolist veel seda, et nüüd iga hommik enne kooliväravatest sisse astumist katsutakse meid läbi, ega meil püstoleid, nuge või muid nalju kaasa ei ole, no tore on. Ja peale viit kuud siin koolis käimist sain ma nüüd teada, et meil ei tohi musta vesti ega kampsunit olla aga ma käisin terve esimese poolaasta musta kampsuniga ja keegi ei ütlend sõnagi!!!! Õed ja vennad ka teist nägu ei teinud kui ma selle kunagi ostsin ja nüüd nad siis järsku vinguvad ja koolis ei tohi pead ka mingiks eriliseks värviks värvida(punane, roosa, blond jne) ja siiamaani igal assemblyl on vihaselt öeldud et NÜÜD SAADAME KONTROLLID RIDADE VAHELE JA KES MUSTA KANNAB VÕI KELLEL PEA IMELIKKU VÄRVI SAADETAKSE KOHE KOJU! Issand mu närvirakud hävivad tol hetkel tuhandega, mul on ju blond pea ja must kampsun! Ja siis ma värisen seal ja üritan end peita, aga minu blond pea neid ei kõiguta, millegipärast ja olgu tore on, aga must kampsun, selle pärast ma ikka valutan südant!

Ja kui ma kirjutasin, et minu vastu enam nii suurt huvi ei tunta siis eksisin rängalt, minu klass on igavesti värviline seltskond muide. Mul on seal valge ja värvilisi, roosa, punase blondi ja mustapealisi, ateiste, moslemeid ja kristlasi, hambulisi ja hambutuid, rasedaid ja mitterasedaid, afrikaani keelt rääkivad ja ingliskeelseid jne

Ahjaa meie koolis üks tüdruk, terve kool teab et teda vägistati eelmine aasta, topiti talle sisse mingeid ravimeid siis ta oli teadvusetu, siis vägistati ära ja viidi kodu trepile lamama ja nüüd ta on koolis tagasi. Iga kord kui ma teda näen ei suuda ma seda uskuda, kuidagi nii õudne.

Ja üks loll küsimus mis mult veel küsiti: kuidas eestlased suudlevad? Kuidas vastata nii nõmedale küsimusele?????

Mulle helistati YFU’st ja öeldi, et ma lähen veebruari esimesel nädalavahetusel jälle Port Elizabethi, keskaasta seminarile või millelegi sellisele. Jälle 12 tundi üksi läbi lõuna-aafrika aga seekord olen palju julgem, tagasi tulen lennukiga muide ja mulle ei meeldi see teps mitte, sest ma kardan üksi lennukiga lendamist! Ma kardan, et ma jään maha ja lähen vale lennuki peale ja mida kõike veel! Ja kui kõik plaanipäraselt läheb, lähen ka veeburaris township exchange’ile millest ma ka kunagi rääkisin. Elame kaks nädalat Mpumalangas või Limpopos vaeste mustanahalistega townshipis!!!!!!!! See aga maksab ja kui keegi annetada tahab, küsige mu pangakonto numbrit, jagan julgesti!

Ja kui te mõtlesite, et meil eestis on nõmedaid odavaid muusikuid nagu Toomas Anni ja kes iganes veel siis pole mitte midagi ilgemat kui afrikaanikeelne muusika, JÄLEDUSE TIPP!

Vahepeal sain ka teada et eestisse tulen ma 8. juunil, mis on siis Tairi Tillo sünnipäeval ja mis veel huvitavam, KANYE WESTI SÜNNIPÄEVAL! Aga jalka world cup algab kolm päeva hiljem, seega nii kui ma eestisse jõuan saan kohe telekast lav’i vaatama hakata, mis on die beste!

Ja mida rohkem ma afrikaani keelde süvenen seda rohkem avastan ma et eesti ja afrikaani keeles on nii palju samasuguseid sõnu, näiteks kultuur, teater, eesti keeles vein afrikaani keeles wyn aga hääldus on täpselt sama, eesti keeles sokid afrikaani keeles sokkies (hääldus sokis), eesti keeles prillid afrikaani keeles brille (hääldus brillõ), eesti keeles saal, afrikaani keeles saal jne jne hetkel rohkem ei meenu, aga küll tulen kunagi uute sõnadega.

Kunagi ma mainisin et aafriklased on laisad, kui poodi on pikem tee kui 2min. kõndimist minnakse autoga, mis on minu jaoks nonsens! Aga mis on minu jaoks veel suurem nonsens on see, et nemad ei saa aru, kuidas ma viitsin filmide all subtiitreid lugeda. Neil on ju alati kõik inglise keeles ja nemad ei ole harjunud ja kui ma ütlen et läheme kinno mõnda aafrika filmi vaatama siis nad vaatavad mulle suurte silmadega otsa ja ütlevad, et MISASSSSSJA SEAL ON JU SUBTIITRID, HULLUKS OLED LÄINUD? Nad arvavad et kui subtiitreid loed siis filmi ei näegi, sest koguaeg pead lugema ja nii edasi ja nii edasi. Rumalus!

Mis mul vahel kopsu üle maksa ajab, on see, et nad ei teata siin kui külla tulevad ja kuna ma olen üpris eksootiline siin mitchell’s plainis siis tihti naudin ma oma toas üksindust ja loen head raamatut või midagi muud sellist ja siis astub sisse mõni poiss, kes leiab et mina olen tema jaoks see ainus ja õige ja siis ma pean OMA KODUS, nendega vastakuti istuma ja neil meelt lahutama jne jne. Vähe sellest et ma väljaspool kodu iial rahu ei saa ronivad nad mulle sõnagi lausumata koju ka, aga viimasel ajal olen südame kõvaks teinud ja ütlend et kuule ma ei kutsunud sind endale külla ja seega ma ei pea sinuga siin istuma ka! Siis istuvad mu venna toas ja saadavad sõnumeid et palun tule istu koos minuga! Ma tahan rääkida! Jne jne, miks see mind vihale ajab on see, et kodus oled ju nagu ikka, vahel on pea must või meik laiali või inetud riided ja siis nad lendavad nõnda uksest sisse, see ei lähe kohe üldse.

Rääkides lihtsalt hetke nautimisest siis seda juhtub siin päris tihti. Eestis tuled koolist koju väljas on sombune ja pead koheselt kodutöödele mõtlema hakkama ja siis süda valutab ja kuidagi ei saa rahulikult oldud, siin aga on hoopis teisiti. Paar päeva tagasi kui see 37 kraadine ilm oli ootasin päikese loojumist ja kui päike oli just majade taha kadunud võtsin raamatu ja läksin istusin maja ette tänavale äärekivile, asfalt oli nii mõnus soe, ma istusin seal oma paljaste jalgadega ja kuulatasin, lähedalolevas mošees kõlas adhan, ma kuulasin ilusat muezzini laulu ja mõtlesin, et kell peab nüüd kaheksa olema. Sellised lihtsad aga ilusad hetked teevadki minu vahetusaasta nii õnnestunuks.

Ja veel õnnestunumaks teevad selle aasta minu kallid eesti sõbrad, kes mind ikka ära ei ole unustanud! Need kirjad ja pakikesed mis te mulle saatsite olid parimad!!!!!!! Ma olin nii õnnelik!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ma tänan siinkohal mõningaid: LIINA ILVES, TAIRI TILLO, KETLY TATTAR, BIRGID MÄEKINK, EVA-LIISA ARRO(kelle pakk mulle kuu aega hiljem kohale tuli ja kelle nime aafrklased Ena-Dusa Pero’ks muutsid, alguses mõtlesin et kes kurat see veel on, kirjas oli et Ena-Dusa Pero Mayotte’i postkontorist saadab mulle paki, mõtlesin siis et ei tea kas mõni Peruu naine Prantsusmaalt või mida???? Aga siis sain aru, et see oli ei keegi muu kui minu kallis, ilus ema!) Aitäh ema ja mamma ja papa ja alar ja mattias!!!!!!! Ja bruno ja ülle-gunilla!!!! Olgu nemad suurt ei teinud vist, aga ikkagi ma olen hetkel emotsionaalne,,,,bruno ja ülle-gunilla on minu koduloomad muide,,,,,,,,,hetkel siin mugimegi kalevi valget šokolaadi maasika ja küpsise tükkidega ja mu õed oigavad et see on parim šokolaad mida nad eales saanud...küll on tore!

Ps. nimed olid suvalises järjekorras seega burx ära end puudutatuna tunne! (ja ära enam illusioonis ka käi, asseblief!)