Mulle aitab, homsest hakkan libahundiks. Ah et miks, mõtlete, libahundid elutsevad öösel ja see on ka ainuke aeg kus hetkel mul võimalik elutseda oleks. Päeval on liiga kuum et isegi mõelda, et isegi oma väikest varvast liigutada. Ausalt öeldes ei tea ma mitu kraadi on, aga tundub et ikka mõnuga üle 30e. Ja minu ereidam mälestus eelmisest suvest on see kui ma folgil olin ja väljas oli 27 kraadi ja ma mõtlesin et see on kõige jubedam asi mis mulle osaks on saanud, olime telkidega rannal ja kusagile ei olnud ennast peita. Hetkel tunnen sama, selle vahega, et ma olen toas, kõik uksed ja aknad on kinni ja kardinad ette tõmmatud et soojus kusagilt sisse ei saaks pugeda, aga ikka on tuba lämbe ja kuiv. Ja ma ei ole ainuke, kes ilma üle viriseb, kõik minu sõbrad uluvad samamoodi, KÜLL ON KUUM, MIKS PEAB NII KUUM OLEMA ja bla bla bla. Mida siis aafriklased kuuma vastu teevad, mõtlete. Näiteks ostis ema meile külmutuskappi 50 jäätist, no küll on head ja kuigi ma otsest mõju ei tunne siis võib-olla ikka natukene aitavad! Lisaks sellele on igal korralikul aafriklasel külmutuskapis bakkie (ma ei teagi kuidas eesti keeles öelda, selline anum, kann, kanister, mis iganes) mis täidetud kraaniveega. Seda seeõttu et külm vesi mis kraanist tuleb ei ole just eriti külm, seega peame vee omakorda külmutuskappi seisma panema. Aga õudusunenägu kui osad panevad vee mingisse vanasse plastanumasse, kus varem seisis mahl. Siis see vesi maitseb nii jäledalt, meil on kodus klaasanum, see on tase! Lisaks on meil mitu puhurit, siis suunad selle enda peale ja lamaskled päev läbi voodi peal ja vähkred ja halad. Ja ega päev ongi selline mõttetu aeg, mille lihtsalt tahad kuidagimoodi üle elada, me oleme teinud nii et laenutanud filme ja siis toa puhureid täis pannud ja siis lamasklenud voodil, aga kui filme ei ole siis lihtsalt magatakse terve päev. Ja aeg-ajalt kui liiga ebamugavalt end tunned hüppad korra külma duši alla aga see aitab ka ainult paariks minutiks ja siis on jälle palav. Ja riietega on ka nõnda, et elan ainult lühikestes teksades ja võimalikult õhulistes pluusides ja jalanõudest olen ammuilma lahti öelnud, sest mis vähegi mind maha jahutab, läheb! Jalatallad on pidevalt tumepruunid ja pestes enam puhtaks ei lähe, aga pole viga. Eile just Kimoniga arutasime, et nii ebamugav on olla, ei oska nagu midagi teha ja kuidagi olla, lihtsalt eksisteerid selle päevase aja ja kui päike loojub, OH SEDA ÕNNE! Aga eile tundsin õhtust rõõmu ja lugesin kui järsku kuulsin litakat ja vaatasin seinale, jah, see oli minu esimene kohtumine hiiglasliku lendava prussakaga. Ta oli nii suur et kui ta seinale maandus käis selline mats mis pani mind ümber pöörama ja vaatama! Mu keha ei osanud kohe kuidagi reageerida ja ma pugesin valguskiirusel teki alla ja kukkusin karjuma: FUCK FUCK FUCK, OH MY FUCKING GOD, HELP MEEE, HELP MEEE. Siis tuli Kimon kes lasi talle mingit mürki peale ja ta kukkus voodi taha ja ma lahkusin toast, sest me ei leidnud teda üles. Ma ütlesin Kimonile et enne kui tal mulle laipa näidata ei ole mina üle läve ei astu, aga peale kolme tundi teises toas kükitamist ei jäänud midagi üle ja Kimmi otsis ja otsis aga ei leidnud ja siis ma jooksin ruttu teki alla, öösel ärkasin taas 80 korda üles, esiteks selle pärast, et kontrollida ega prussakas mind rünnata ei taha ja teiseks, tuba oli nii lämbe, ma ei saanud hingata ja olla kohe mitte kuidagi ja ust ka ei saa lahti teha sest siis tulevad sisalikud ja prussakad ju tuppa, nad on eriti tegusad öösel. Ja nii ongi et minu ööd siiamaani ja ka minu tulevased ööd saavad üpris unetud olema, sest hingamine on raskendatud. Muide üleeile ärkasin selle peale üles et ema karjus, HANNA, COME!!! Mõtlesin jälle kibestumusega, et olgu tal aga hea põhjus! Aga oli küll, tal oli sisalik voodis, tema peal ronimas kui ta magas, HAHAHA. Aga mina eelistan pigem sisalikku kui prussakat, ausalt. Ah jaa hetkel kui ma seda postitust kirjutan, pole me ikka veel seda laipa leidnud ja ma olen hetkel selle prussakaga kahekesi siin toas, aga ma olen veendunud et ta peab surnud, vähemalt poolsurnud olema, sest ta oleks ammuilma ennast näidanud.

Kuid laupäeval käisime sõpradega rannas, Cliftonis, sest nüüd hakkab kool ja siis ei ole enam seda rõõmu, et käid ja teed mis tahad. Küll see oli üks tore päev. Kõigepealt sai teoks minu unistus sõita bakkie’ga!!! Ja see oli neli korda lahedam kui ma ootasin! Kui aru ei saa, siis bakkie on selline kastiauto, ees istub kaks inimest ja taga on kast, selle saab kinni panna ja lahti teha, meie tahtsime vabas õhus istuda ja olime lahtiselt, ilm oli kuum, ja meie, 11ekesi seal auto tagakastis istumas, juuksed tuules lehvimas. Olgu nii romantilne see ka ei olnud, sest naiste soengud olid hiljem viimsuseni rikutud, aga ega see tuju rikkunud. Teekond oli üsna pikk oma 45 min. Ma nautisin! Ma olen endale alati lubanud, et tulgu mis tuleb, aga autot mina endale ei osta, aga tuleb tunnistada, et bakkie on minu unistuste auto ja kui siis selle ostan tulevikus. Ühesõnaga minu unistuste auto on KASTIAUTO. Rannas käivad siinsed nii, et kaasa võetakse telgid, päikesevarjud, külmakotid, hunnik sööki ja jooki, kõikusugu mängud ja mida kõike veel, mulle see iseenesest ei istu, ma võtan oma rannakoti ja minek, aga no mis teha. Ookean oli JÄÄKÜLM, nagu alati siinmail, jalad läksid krampi, aga lained olid tohutud, see mulle meeldib. Siin pole ujumine just suurim rõõm, esiteks on vesi alati väga külm oli 14 kraadi või nii ja teiseks siin on haid. Eelmine nädal käisin fish hoek’is rannas ja siis üks mees ütles nii muuseas et ahjaa eelmine aasta sõi siin rannas hai ühel naisel jala ära. Olgu. Aga päike võtab nii kõvasti kui võtta annab, ausõna, ma jäin natukeseks raamatut lugema kõhuli päikese kätte, max 15 min, mu keha tagumine pool on nüüd nii ära põlenud, et põlveõndlaid pussitaks nagu keegi konstantselt, alguses oli isegi kõndimine võimatu aga nüüd on vähe parem. Täna hommikul peeglisse vaadates avastasin ninal vesivillid ka! No küll on tore, aga ma olen ise ka ikka ajugeenius, sest päikesekreemi ma unustasin panna! Muide rannas juhtus kaks intrigeerivat seiklust! Nägin rasside võitlust: valged vs mustanahalised ja valged vs värvilised. Oi kui põnev. Kõigepealt oli nii et valged mehed mängisid võrkpalli ja veidi eemal värvilised touch-rugby’t, värviliste pall sattus aga alailma valgete võrkpalli alale ja kunagi nad ei vabandanud ja jätkasid ikka palli sinnavirutamist. Lõpuks läks valgetel kops üle maksa ja virutasid nende ragbipalli ookeani poole teele, aga kaldasse, mitte sügavale. Värvilised, kes minu jaoks on 100% nagu eestis venelased läksid esimese asjana tõuklema ja ropendama ja mida kõike veel aga valgetel oli aju peas ja nad olid sellised veidi vanemad mehed kui need värvilised poisikesed ja nad ei lasnud kakluseni minna. Olgu värvilised said oma palli tagasi ja jätkasid mängu ja järsku, mida ma näen, üks värviline jooksis valgete võrkpalli juurde ja virutas selle kauge kaarega kellegi tagaaeda. No sa kurat, valged läksid nüüd väga viha täis ja ütlesid, et TOO KOHE SEE PALL ÄRA. Siis see värviline poiss seal kokutas midagi ja asi lõppes nõnda et päris kakluseks ei läinud, aga turva tuli sinna ja värvilised tõmbasid tuld. Rannas olid enamus inimesi värvilised ja muidugi osad jooksid kohe oma rassile appi aga mulle tundus et meie seltskond oli valgete poolt. Ma üritasin siis asja enda valgest vinklist vaadata ja kui palju need värvilised mulle ka ei meeldiks tol hetkel tundsin et minu kaukaasia veri lõi välja! Mina olin valgete poolt. Nüüd aga teisest loost. Jalutasime Simmyga rannal ja mida me näeme, valge paar, mees ja naine hoiavad üht mustanahalist meest kinni ja karjuvad, et SA VARASTASID SA TAHTSID VARASTADA. See mustahanaline mees siples nii mis hirmus aga nad lükkasid ta pikali maha ja istusid talle peale. See mees hüüdis, et ma ei varastanud, ma ei varastanud ja mul oli temast nii kahju. Järsku aga tuli kusagilt teine mustanahaline välja ja andis sellele valgele naisele vastu molli, siis ma korraks mõtlesin, et kelle poolt nüüd küll olla! Ja siis hakkasid mustanahalised eest ära jooksma ja valged taga järgi, peksid üksteist, kõik mis ma nägin oli püksirihmad ja pesapallikurikad õhus vehklemas, sain väheke seda kaklust muide videole ka! Ja siis varsti tuli politsei ja viis mustanahalised mehed ära, nood hüüdsid, et TE OLETE RASSISTID, RASSISTID, SEE ON LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK! Mul oli nii kahju, sest võib-olla nad tõesti ei tahtnud varastada, aga kuna nende nahavärv on unfortunately MUST siis kohe eeldatakse, et sina oled varas! Ja kui kõik see draama läbi oli siis vaatasin ringi ja mõtlesin, et küll ma olen õnnega koos! Mul on nii toredad sõbrad ja õed-vennad ning lõuna-aafrika vabariik on kõige toredam riik maailmas, ma ei taha eestisse! Palun ei! Päike oli loojunud ja lained loksusid, rand oli palju tühjem aga inimesed kes alles olid suitsetasid vesipiipu ja laulsid naljakaid aafrika laule, taustaks kitarre ja trummid ja kellel trummikomplekt kodu oli ununenud lõi jalanõudega rütmi. Osad inimesed olid küünlad enda ümber pannud, mina vaatasin ja olin õnnelik. Siis tuli bakkie meile järele, et meid jälle läbi tuledes kaplinna koju viia, istusime kõik koos teki all seal taga kastis ja laulsime afrikaanikeelseid laule (loomulikult mitte mina) ja totraid inglisekeelseid armastuslaule. Me läksime randa umbes kell 11 ja tulime õhtul pool üksteist, aga see oli terve vaheaaja peale minu lemmik päev!