Hierdie stad werk vir jou!

Oh elukest, ma ei suuda hetkel muust kui toidust mõelda ja mu kõht protesteerib ramadaani vastu väga häälekalt. Jah te ei kuulnud valesti, ma paastun. Eile käisime õega šoppamas ja see pilt mis peeglist vastu vaatas karjus ühe hea ramadaani järele seega mõtlesin, et tänasest hakkab viimane paastumise nädal ja üritan kaasa teha, kuigi ma olen kõige nõrgem dieedipidaja üldse. Aga minu esimene eesmärk ei ole siiski dieet, nii oleksin ma juba ammu kanakausi järele haaranud, ma mõtlen nõnda, et see on jälle üks uus kogemus ja pärast on hea meenutada kuidas ka mina nädal aega moslemitega paastusin. Seega nüüd on mul telefoni äratuskell 18:39’ks helisema pandud sest see on see minut kus minu käsi kanakausi järele haarata võib, sel minutil loojub päike! Täna on esimene päev, oodata on jäänud veel neli tundi ja ma saan hakkama. Mul on usk endasse päris suur, liiga suur, sest tundes end on tõenäosus et ma tõesti nädala vastu pean üks sajast. Igatahes see õrritamise pilt, mõtlesin ise hiljem, oli päris irooniline, kas pole. Keda selline pilt ikka nüüd väga peibutaks? Peale minu? Kedagi vist?
Aga kui nüüd siis ikkagi eilsest rääkida siis oli üks tore päev küll. Mu vanem õde Candice, kes on kindlasti mu lemmikõde, viis mu Kaplinna nö. kesklinna. POODLEMA. Arvata on et siis parim päev eksole? Kõigepealt viis ta mind sellisesse kohta millel nimeks Rhodes Memorial, ehk siis üks tähtis inglise mees kes omal ajal siin Kaplinnas palju korda saatis, see oli Table mountaini jalamil selline kaunis ehitis kus ees treppidel lesbid suudlesid, siin on kõik ikka nii kodused sellel seksuaalse orientatsioooni teemal, küll on tore. Igatahes tegin seal pilte, oli tore, oli kaunis. Siis viis ta mind kohta, kus majad maksavad 20 miljonit randi, bishops court oli vist tolle koha nimi, imeline. Sinna asun kindlasti tulevikus elama, muidugi mu ema ja teised siin hiljem rääkisid et ega seal keegi ei tea kes ta naabrid on jne kunagi keegi kellegagi ei suhtle aga vaatame tõele näkku nad ei tunne isiklikult kedagi kes seal elaks ja mina usun, et need on kadedate inimeste kuulujutud. Ükskõik kui rikas sa oled, see ei tähenda ju seda et sind absoluutselt ei huvita kes su naabrid on? Ja sealt edasi läksime Cavendish Square’i mis on siis šopingukeskus ja no õnn oli minu õuel. Kuigi neil ei ole neid coole poode mida mina armastan siis ikkagi oli see neli korda parem kui minu kodune Westgate mall, ma sain uued saapad ja kleidi ja.... Ja ma lähen sinna kindlasti tagasi, leppisime kokku et vähemalt kord kuus. Ja kui ma siis raamatupoe leidsin, oh seda õnne. THANK YOU JESUS CHRIST MY LORD. Kui ma siin kunagi nutsin, et küll on kole, minu ajakirju kusagil ei müüda siis nüüd jumal kindlasti luges mu toda sissekannet ja littis sealse raamatupoe riiulitele mitte ainult vogue’i, elle’i, ID jms vaid seal olid esindatud ka NYLON, W, DAZED AND CONFUSED JNE JNE kõik mida minu hing üldse ihaldada oskab. Ja raamatud seal poes olid ka imelised aga mingi imeliku põhjuse tõttu hoidsin ma end tagasi ja tulin koju ainult kahe ajakirjaga, WOW. Eks ma kahetsen, aga mis teha, eluke sunnib. Raamatupoest leidsin veel ühe üksildase eksemplari mingist baltimaade raamatust ka. Siis viis õde mu sööma tai restorani ja noh seda olin ma eneselegi teadmata igatsenud küll ja siis läksime võtsime jäätised sellisest kohast nagu Milky Lane, no see oli ka paradiis. Ja siis läks edasi asi veel imelisemaks. MU ÕDE VIIS MU TOWNSHIPPI SISSE, KUJUTATE ETTE, townshipi nimi oli Gugulethu. Ma pole nii palju kauneid inimesi varem veel näinud, KÕIK OLID MUSTANAHALISED, MITTE ÜHTEGI VÄRVILIST EGA VALGET, va meie seal autos. Ja need onnid ja see kuidas tänaval kanad, kuked ja kitsed jooksid ja kuidas Spari kõrval lamba sisikonda müüdi. Ma tegin läbi autoakna nii palju pilte kui võimalik, pärast aga avastasin enda kurvastuseks et klaas peegeldas vastu. Aga pilte on hulgim ja internetti pole hulgim seega ma nüüd mõtlen kas riskida piltide panemisega või ei. Igatahes township oli imeline, siis viis õde mind veel minu enda koduküla Mitchell’s Plaini koledamaid telgitaguseid vaatama, mina elan ju rikkamas osas seega mul suurt aimu polnud kui koledad need muud majad siin on. Päris õudne kohe. Igatahes nagu näete, oli mu sissekanne suur pettumus sest teksti tuli üks A4 ja sõnadega ei saa siiski seda kõike edasi anda mida ma nägin, seega OLGU MA PANEN PILTE.

Veel ütleksin seda, et üks õpetaja koolis tuli minuga ülbitsema. Muidugi umbes neli õpetajat ei saanud mainimata jätta et SINU RIIK KAOTAS JALKAS HISPAANIALE 3:0. EI KOTI! Aga too õpetaja tuli rääkima, et teil on SHIT ilm seal sinu maal. Ma ütlesin et ega ikka ei ole küll. ON JAH TEIL JU IIAL PÄIKEST EI PAISTA. Ma ütlesin et paistab ikka, mis sa räägid. EI PAISTA MAKSIMUM AASTAS NELI PÄEVA. Siis sain vihaseks ja pöörasin selja talle, ta vana lollakas pole kunagi lund uneski näinud ja julgeb siin mölisema tulla, okei Eesti on üks paras pommiauk aga vahel on ju tore neli aastaaega läbi elada mitte terve aasta ühte pikka suve taluda. bye..
1. see on siis vaade seal rhodes memorialist ja sain pildile ka selle suudleva lesbipaari, küll on kaunis pildike
2. Gugulethu
3. need on siis majad lähemalt, kanad jooksid igal pool!
3. ja kuna ma kunagi rääkisin kuidas autojuhid oma kastid inimesi täis topivad siis siin on hea näide
4. JA SEE ON TOWNSHIPI MOŠEE, USKUMATU, OLETE MIDAGI SELLIST VAREM NÄINUD?
5. ja arvake ära mis see on, jumalateenistus, ma ei teagi kas asi on selles, et neil pole raha kirikumaja ehitada või on see traditsioon? igatahes veider vaatepilt
6. ja see on minu kõrvaltänav