Kui ma kunagi kirjutasin, et tõeline Aafrika on minuni jõudnud, siis nüüd võiks öelda et aafrika on lausa käega katsuda, sõna otseses mõttes. Paar nädalat tagasi lamasin oma voodis, uks oli lahti ja mõnus briis puhus läbi juuste, telekas töötas vaikselt ja mina kõikusin une ja ülevaloleku vahel, see on parim tunne ning see saab mulle osaks vaid paar korda aastas, ma mõtlesin, et oh milline imeline õhtu, mul on uni! Ja siis tundsin midagi käel ning liigutasin end kiiresti. Ja ma nägin suurt prussakat voodi taha jooksmas. Olin krapsti üleval, Kimon magas ema toas, seega polnud kedagi kes prussakat minu eest tapaks. Leidsin end kikivarvukil Kimoni voodilt, king käes ning mõtlesin, et kas see mis just juhtus oli uni või reaalsus? Kas tõesti oli prussakas minu voodis, KÄE PEAL? Ja siis see juhtus. Nägin seda saatuslikku kakalaas’i (prussakas in afrikaans) mööda seina jooksmas, minu voodi tagant, otse minu suunas, mõtlesin et oota vaid sa raibe, võtsin julguse kokku ja lömastasin selle looma oma kauni kossiga. Hoidsin veel teda kaua surve all et ta ikka kindlasti sureks ja olin enda üle uhke ning eemaldasin kinga, kuid ta oli ikka elus. Te ei kujuta ettegi kui raske siinseid prussakaid tappa on, neil on raudkilbid seljal. Siis hõõrusin kossi ta seljal terve keha jõuga, nägin et vaibal oli sisikonnast lausa triip, alles siis julgesin kossi uuesti eemaldada ja ikka tema tundlad liikusid. Nüüd peksin teda halastamatult jalanõuga et ta lõplikult sureks. Sulgesin kõik uksed ja aknad aga avastasin, et sellest suurt abi ei ole sest auke on kõikjal ikkagi miljon ja kui prussakas tahab, tuleb ta jälle. Sel ööl uinusin voodi äärel, seinast võimalikult kaugel, uni kippus silma aga ma üritasin üleval olla, iga 30 sekundi tagant lõin silmad uuesti lahti ja observeerisin seinu, et näha ega uut prussakat pole tulnud ja nii ärkasin öösel iga kolme tunni tagant üles. Järgneva nädala magasin voodiäärel. Enam pole seda jubedat juhust juhtunud, aga üleeile oli minu toas sisalik, kuid tema, surma aimates, jooksis vabatahtlikult välja. Te võite nüüd mõelda, et miline plika, nii suur mure ühest prussakast, aga ärge arvake. Siia majja tulles mõtlesin, et aafrika naised kui prussakat näevad ei tee väljagi aga tutkit. Kiljuvad samamoodi nagu mina, veel hulleminigi. Üleeile õhtul oli meil suures toas hiir, kuulsin ühte karjumist ja möirgamist. Väike armas hiireke aga kahjuks vend Chad lömastas ta ja siis ei julenud keegi hiirelaipa välja viia. Kogu naispere oli kikivarvul diivanite ja toolide otsas ja siis tulin mina, matsakas eesti naine ja võtsin hiire kätte, suudlesin teist hüvastijätuks ning viskasin prügikasti.

Ning kunagi panin kameeleoni või millegi sellise pildi ka, mainisin et õe boyfriend toob vahel mõne kaasa kui koduteelt leiab ja tal on see harjumuseks saanud. Ma iga kord sõiman tal näo täis, et miks ometi????? Ta toob kameeleoni oma pere juurest ära et teda siis terve päev siin umbses toas hoida ja lõpuks mu koera nina alla visata, et sähh mängi, igavene mölakas. Ma siis salaja võtan selle looma kätte ja üritan kusagile taime peale viia, aga kus sa siin Mitchell’s Plainis taimi leiad, eriti ei leia, eks see kameeleon jätkab siis oma nukrat elu asfaldil. Ja kui tüdrukud tahavad eputada siis võtvad ta ja panevad pluusi peale ja kui vaeseke siis end liigutada julgeb hakkavad kiljuma ja hüplema nii et kameeleon maha kukub :( ja siis ütlevad, et ÄHH VAATA TA LIIGUTAB EGA TA HAIGET EI SAANUD. Siis olen jälle mina see kes vaest kameeleoni silitama, suudlema ning kätel kandma peab.

ps. eelmise postituse jätkuks ütleksin et vaadake filmi The Virgin Suicides