I greet you in the wonderful name of jesus christ,

nii alustab pastor tavaliselt pühapäeva hommikust teenistust, aga mina ei ole pastor, seega mida ma oskan öelda, SHALOM. Käisin reisil ära ja jagan nüüd teiega muljeid. Sellest ei viitsi pläkutada kus ma käisin ja mis tegin. Western Cape ja Eastern Cape (need on provintsid), Port Elizabeth, Cape Town, Tsitsikamma, Oudtshoorn, Knysna (linnad) ja nii edasi ja nii edasi,,,,table mountain(lauamägi), jaanalinnufarm, ratanga junction (lõbustuspark), cape of good hope (hea lootuse neem), elevandipark jne. Aga mis peamine, ma kohtusin väga paljude huvitavate inimestega. Reisil oli meid umbes 40, aga teps mitte kõik YFU vahetusõpilased, lõviosa oli muidugi sakslasi (:S) siis šveitslased, austerlane, soomlane, rootslased, norrakad, ungarlane, hollandlane, prantslased (vaieldamatult minu lemmikud tüdrukud!), tšiilikas ja eestlased. Leidus ka kõiksugu naljakaid hübriide, näiteks üks šveitsi poiss oli tegelikult brasiillane ja võis rääkida mistahes keeles, prantsuse, saksa, inglise, portugali? (üks vanematest on poolenisti šveitslane), oli veel pool šveitslane pool rumeenlane, pool norrakas pool ameeriklane ja üks prantsuse tüdruk oli 3 aastat boliivias elanud, seega tema sai Tšiili Rodrigo Torresega hispaania keeles rääkida!
Kui ma mõtlesin et ma olen paksude paks siis te oleksite noid eitesid pidanud nägema, tõelised tünnid. Oli seal ikka naisi kes ütlesid, et uhh mina olen 10 kilo juurde võtnud ja ega nad söögikordade ajal end tagasi ei hoidnud, ikka nautisid seda mida emake loodusel neile pakkuda on! Ja mõtled küll et eurooplased, SAKSLASED, enda sõnul nii imelised inimesed, kellelgi polnud õrna aimugi mis Eesti pealinn võiks olla, OOTA KUIDAS EESTI INGLISE KEEELES ON, ONGI ESTONIA VÄ, MISASJA MA POLE KUULNUDKI, KUS TA MUIDU ASUB TÄPSELT. Väga ebaintelligentsed nolgid ja siis šveitsi plika imestas kui ma teadsin nende pealinna, tule taevas appi. Aga mis mind väga imestas oli see, et suur enamus on pere vähemalt kord vahetanud ja oli ka inimesi kes on pere 5 korda vahetanud, me oleme siin ju ainult 5 kuud olnudki! Ma ei tea kas probleem on peredes või õpilastes endis aga ma tunnen neile sügavalt kaasa, üks rootsi poiss on hästi veider ja ükski pere ei taha teda selle pärast et ta ei pese end ja haiseb, ja alati käib samade riietega jne. Päris nukker lugu. Nende keeltega on nüüd nii, et hollandi tüdrukul on afrikaani keel suus (aga see on nagu algeline versioon hollandi keelest) ja paljud sakslased kes elavad valgetes afrikaani peredes ja käivad afrikaani koolides oskavad juba ka päris hästi. Lõviosa meist elabki valgetes peredes ja siis nad rääkisid kuidas teenija tuleb hommikul tuppa ja küsib mis sa süüa tahad ja siis aednik kastab tagaaias lilli ja nii edasi ja nii edasi, no on alles elu :D ma olen siin mitchell’s plainis iseenda teenija ja aeda meil polegi! Muidu teisel eesti tüdrukul Elisal on ka teenija ja aednik aga tema elab mustanahaliste peres, ütlesin seda seepärast, et te ei arvaks et kõik mustanahalised siin maal mudasse tambitud on! Osad kes elavad xhosa ja tswana ja sotho peredes saavad juba nondest keeltest veidi aru ja oi küll ma olen kade!!!!!!!
Aga kui me Kaplinna jõudsime oli hea kodune tunne küll ja kõikidele meeldis see linn väga, no mis me naljatame, vaieldamatult lõuna-aafrika vabariigi ilusaim linn selles pole kahtlustki (irw ma pole küll mujal veel käinud aga järmine aasta lähen Elisale Pretoriasse ja Johannesburgi külla, küll siis tulen uue arvamusega). Jah, kadedus oli õhus! Oli ka lollakaid kes tulid rääkima kui lahe on Bloemfontein või P.E. aga selle jutuga võivad nad minupoolest kuupeale ka käia. Ah mida ma unustasin ennist öelda, meil on ka vahetusõpilaste seas paar! Rootsi poiss ja prantsuse tüdruk, nad elavad mõlemad Limpopo provintsis, Tzaneen’i linnas ja elavad samas townshipis, üksteisest umbes 20 min. Kaugusel, kas pole tore.
Ja mis mul veel meenus oli see, et meie bussist varastati pariisi tüdrukul ipod ära, seega see pidi väga tõenäoliselt keegi meie seast olema ja kui me canal walkis shoppamas käisime varastati šveitsi tüdrukul digikas ära ja teisi on juba vahetusaasta jooksul ka röövitud ja mitte ainult mustanahaliste poolt. Ühel tüdrukul varastas valge klassivend mobiili ära, pärast sai tagasi aga siiski. Ja teisel tuli tänaval valge mees juurde varastas mobiili ära ja siis ohver küsis kas ma vähemalt oma sim-kaardi saaks tagasi ja röövel ütles OK ja andis sim-kaardi tagasi, HAHA, oleks kõik röövlid nii heasüdamlikud!

Ma eespool mainisin et osad elavad townshippides (mustanahliste omades) ja ma kujutasin ette et nad elavad mingites jubedates hurtsikutes aga oh ei! Ma nägin ühe poisi majast pilti ja tema maja oli 4x kaunim kui minu oma. Seega mul on tunne, et mina elan ikkagi ühes vaeseimas peres ja iga kord kui keegi kuulis et ma Mitchell’s Plainis elan läksid silmad suureks ja öeldi DON’T TALK SHIT või OH MY WORD (jah siin ei tohi jumala nime niisama suhu võtta ja oh my godi asemel öeldakse oh my word (OH MINU SÕNA!) või oh my soul (OH MINU HING). Siis küsiti et kuidas ma toime tulen ja kas pole mitte hirmus jne jne ja siis ma rääkisin neile hirmulugusid sellest kuidas ma vahel püssipauke kuulen ja kuidas mu klassivend oma venda pussitas ja venna sõber teise sõbra ära tappis siin tänavanurgal jne jne! HEHEHE, ega see asi pole üldsegi nii hull, aga oli päris meeltlahutav nende punnis silmi ja hirmul suid vaadata!

Ah ja jälle ma unustasin! Olen ikka domkop (afrikaani keeles lollpea), ma ei rääkinud kuidas mu bussisõit läks, ütlesin et 12 tundi läbi öise lõuna-aafrika üksinda ja võib ju hirmuäratav tunduda aga see aeg läks lennates ja siis ma ei teadnud kus maha täpselt minna sest buss peatus kümnes kohas ja kusagil jaamade nimesid polnud ja kui ma siis bussis töötavale neiule oma piletit näitasin ja küsisin, et vabandage kus ma maha pean minema, siis ta ütles ertunud häälel, et kallike sa pidid juba eelmises peatuses maha minema! Mis te arvate mida ma tundsin? Ma olin Port Elizabethist juba möödas ja kihutasin East Londoni poole, endal uhke nägu peas! Siis see naine ütles, et nad viivad mu tagasi, no häbi oli aga hea meel oli ka, mõtlesin, et küll need teised on mind nüüd tund aega oodanud ja püha viha täis aga kui ma peatusesse jõudsin ei olnud seal kedagi, helistas siis Elisa ja küsis et oota kus sa oled (YFU töötajad olid ära unustanud et mina ka reisile tulen ja kui Elisa neile seda meelde tuletas ei olnud neil õrna aimugi kus kohas täpselt ma seal P.E.s olen, eks ma siis istusin hommikul kell 5 oma nelja pambuga seal teeäärel ja mõlgutasin mõtteid, selle aja jooksul sai sada taksojuhti mind läbi küsitleda ja üks pinnis mult isegi mu mxiti numbri välja ja nüüd ta tüdruksõber sai teada et ma ta mxitis olen ja tuli mind süüdistama et minusugused eesti litsid abielusid lõhuvadki (ma olin selle mehega nii palju rääkinud: tere, kuidas läheb, hästi tänan ja sul...)
Ja tuli väga korrapäratu ja inetu sissekanne ning olen kindel, et midagi jäi kirjutamata aga neist siis järgmises postituses, hetkel on meil nõbu Nikita Johannesburgist külas ja lähen nüüd nende aega veetma, totsiens!