Kaapstad, ek is lief vir jou!

Jah, minuni on nüüd jõudnud tõeline aafrika. Täna (ja kõik eelnevad päevad) oli väljas kaunis kevadilm aga ütleme nii et 30 kraadi ei ole minu jaoks just eriline kevad ja SEE ON ALLES KEVADE ALGUS SEEGA MIS SUVEL MINUST SAAB? Ma terve päeva halan kui raske on elu ja otsin igal võimalusel varju ja enamus ajast olen toas! See on ilmselgelt liiga kuum minu jaoks. Ja mis kõige hullem välja on ilmunud kõiksugu ilged elajad. PRUSSAKAD JA KAMEELEONID EESOTSAS. Jah te ei kuulnud valesti, siin on prussakad ja mitte lihtsad annelinna prussakad vaid need prussakad keda minnakse vaaatama tallinna loomaaeda, madagaskari prussakad või kuidasiganes te neid nimetate....JA NAD SIBAVAD SIIN JA rahvas siit tuleb nagu kõige ilgem asi maailmas.....OSAD NEIST ON LENDAVAD!!!! LENDAVAD HIIGLASLIKUD PRUSSAKAD! Ma olen siiamaani nii nelja vms näinud aga õed rääkisid et suvel jooksevad toas seintel ja lendavad ringi kah. Palun tapke mind. Ja kui mu õe bf meile külla tuli oli tal käe peal väike kameeleon, aga toda ma ei kartnud, ta oli hästi ilus ja armas vahepeal tegi suu lahti et mõni putukas alla neelata aga muidu päris nunnu teine. Võtsin isegi kätte!
Igatahes üks päev käisin kontaktisiku ja kahe muu isikuga väljasõidul, no käisime spier’is ja kusagil veel, aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on see et üks isik oli prantsuse mees. Kõlab hästi eks? PARIISI MEES! Ja milline möku, issakene ja inetu teine, pontsakas ja üritas väga kunstiinimene välja näha, olgu jutt mis ta suust tuli oli päris arukas va see et inglise keel ei ole just tema ala ja see tõeline prantsuse aktsent juurde panna, väga naljakas. Igatahes kui muidu räägitakse et prantslased on arrogantsed ja mida kõike veel siis kui ma varem neid eelarvamusi põlgasin siis nüüd ütleksin vaid JAH JAH JAH. Ta on muide mitte vahetusõpilane vaid lihtsalt vabatahtlik lastekodus YFU kaudu, ma olen ikkagi ainus kaplinna vahetusõpilane. Igatahes terve aja rääkis ta sellest kuidas nemad prantslased teevad seda nii ja toda naa jne jne. Ei viitsinud ära kuulata seda heietamist. Ja teine isik oli lõuna-aafriklane, tüdruk, kes oli tšiilis vahetusõpilane. Tema oli küll päris tore, valge muide. Ja no kui palju sa leiad siin inimesi kes eestist midagi teavad? Aga kui hakkas littima, kus ta kõikjal eestis käinud on jne. Isegi tartus on käinud!!! No oh seda imet. Seda kõike sellepärast, et ta on majutanud umbes kolme YFU eesti vahetusõpilast kujutate ette! Oskas öelda eesti keeles külmkapp, ema, isa ja midagi veel. Ta leidis eesti väga toreda olevat ja kui ma siis ütlesin ühe naise nime, keda ma nii juhuslikult tean, et on ka eestlane ja elab ka kaplinnas. Tuli välja et ta elas tema juures ja ta ütles et pole temaga kuidagi kontakti leidnud. No ma tõmbasin kohe telefonist selle naise numbri välja, elu on ikka naljakas küll, kas te ei leia. Aga mida ma veel tahtsin rääkida, et kahele sakslasele (ofcourse) pole see vahetusaasta nii kaunis olnud, nad läksid kodumaale tagasi. Üks tüdruk kujutate ette sai mingi viiruse ja jäi halvatuks, kujutate ette??? Varsti küll taastus aga ta oli kaua kaua haiglas ja tahab järgmine aasta tagasi tulla ja oma vahetusaasta lõpule viia. Loodan tõesti et temaga kõik korda saab, sest jube asi juhtus temaga ikka. Ja teine saksa poiss jõi end koolis täis ja noh mis arvate mis sai, SAADETI SINNA SAKSAMAALE TAGASI! Paras.
Ja mida ma veel mainida tahaksin on see, et nädalake tagasi klassivend Forry teatas mulle et meil toimub see nädal valedictory mis on siis põhimõtteliselt nagu meil lõpetamine vms. Lähed kohale (muide peab kandma seda naljakat rüüd mida ameerika filmides alati kantakse, see totakas müts mis õhku visatakse jne) saad oma tunnistuse ja antakse kõiksugu aukirju jne. Ühesõnaga mina mõtlesin, et no jeesus maria mis te nalja teete ma olen kolm kuud siin koolis käinud mina küll sinna ei lähe ja ärkasin tol samal hommikulgi tolle teadmisega üles aga kui kooli läksin öeldi et harašo nüüd läheme proovi mõtlesin, et ok tunde ei toimu mis ma siin ikka passin, lähen vaatan mis nad teevad. Ja siis teatasid nad mulle, et ma pean ka ikka osa võtma kuna ma olen siiski täisväärtuslik abiturient kui nii võib öelda. Ma küll puiklesin vastu, aga lõpuks nõustusin. Läksin siis kohale, tundsin ennast maailma kõige totakama inimesena selles rüüs aga nüüd õhtu kõige tähtsama osa juurde. Kõik õpilased käisid vähemalt kord laval, sest kõik pidid saama aukirja selle eest et nad üldse 12’sse klassi jõudsid, mõtlesin et okei, ei tea kas mina ka pean minema? No loeti minu nimi ka ette, sain isegi aru, et minu nimi oli sest mõelge ise on siin nüüd mingid phoebe’d ja nicky’d ja järsku HANNA-KRISTIN ARRO. See paras keeleväänamine neile. Läksin siis lavale ja kujutate ette klassijuss vahib mulle lolli näoga otsa ja ütleb et tal pole enam minu aukirja. TERVE SAAL INIMESI TÄIS MA OLEN AINUS VALGE SEAL TUHANDE SEAS MA NIIGI PAISTSIN LIIGA PALJU SILMA ja siis selline asi. Seisin siis lolli näoga keset seda lava, näost punane kui tomat. Siis klassijuss ütles et mine istu me otsime su aukirja üles aga selle anname sulle üle kui kõik 12dikud autasustatud, NÜÜD PIDIN MA KESET LAVA TOOLI PEAL ISTUMA. Ja 12das on meil paralleele 5 ja ma olin A klass seega pidin ma ootama kuni autasustati B, C, D ja E. Kõik õpilased ükshaaval lavale kutsuda. Nojah, enamus ajast istusin ma seal toolil nägu irevil (väga palju) sest paratamatult üritasin ennast tol hetkel ette kujutada ja võis päris totter vaatepilt olla. Ja kui siis minu kord lõpuks tuli, ütles ajaloo õpetaja mister mohamed et JA NÜÜD ANNAME AUKIRJA MEIE KOOLI VAHETUSÕPILASELE EESTIST, KEEGI EI TEA KUIDAS EESTIT KIRJUTADAGI RÄÄKIMATA ASUKOHAST AGA KAHES ASJAS OLEN MA KINDEL, SEE ON ÜKS KURADIMA KÜLM KOHT JA IGA VAHETUND PEAN MA HANNA JUUREST POISSE MINEMA AJAMAS KÄIMA. No tol hetkel seisin keset lava ja siis hakkas terve saal irvama ja kui ma enne olin näost punane siis võite ette kujutada mis ma veel tol hetkel olin. Yessas, ja nagu tollest veel vähe oleks olnud hakkasin siis lavalt alla astuma ja tol hetkel hüppas välja mingi kaameramees kes tahtis must pilti teha ja siis ta digikas ei pildistanud ja ma pidin oma aukirjaga lava peal poseerima LIIGA KAUA, see tundus terve igavikuna, sest saal oli vait ja kõik vahtisid kuidas mina oma lolli näoga seal seisan ja pilti ootan. Igatahes aukirjal on kirjas et täname hanna-kristin arrot et ta panustas westridge high kultuuriellu. SUUR TÄNU WESTRIDGE HIGH! Jah, üpris nukker õhtu oli, selle vähese ajaga on mulle klassikaaslased juba veidi hinge pugenud, ei ütleks et ma nendega vihane homie olen aga ma hakkan neid väga igatsema! Koolis on käia jäänud 3 nädalat ja siis tuleb talvevaheaeg, JAH TE EI KUULNUD VALESTI UUS VAHEAEG ja see kestab kaks kuud, oh mu jumal. Igatahes siiralt vabandan postituste põua tõttu aga pole minu teha!