Ma lugesin eile veidikene oma blogi niiöelda võõra silmaga, nagu lööks esimest korda lahti ja mis sealt siis vastu vaataks. Jessas, midagi head sealt vastu ei vaadanud, väga palju arusaamatut ja enamus teksti on kirjutatud negatiivses võtmes, millest minul polnud õrna aimugi. Olin kohe püha viha täis! See blogi peaks siiski meelitama teisi inimesi ka lõuna-aafrikasse vahetusõpilaseks minema, aga mingi ime läbi on minu blogil vastupidine mõju, vähemalt mulle tundub nii. Kõige veidram on selle juures aga see, et ma olen ise õnnelik, nii õnnelik. Enne vahetusaastale minekut valmistas YFU meid ette ja rääigiti kõigest mis väga tõenäoliselt tuleb, ehk siis koduigatsus, kultuurišokk jne. Ja minust on need asjad mööda läinud, iga päev küsib keegi, et kas kodu juba igatsed, minul läheb neljas kuu ja ikka veel ei igatse. Ma mõtlen ikka nõndapidi, et ma olen siin ju ainult ühe näruse aasta ja siis ei ole kindel kas ma siia veel kunagi ka tagasi saan tulla, miks kodu igatseda, koju lähen ju kindlapeale tagasi ja ega Eestis midagi paremat küll ei ole, kui ma teile ausalt ütlen. Lõuna-Aafrika on ikka kuus korda parem. Ma lugesin eile orkutis YFU Eesti kommuuni ja tundus, et enamusel on juba koduigatsus peale tulnud, aga ma panen panused jõuludele, siis võib küll nukraks minna, aga eks me näe. Olgu, eks ma üritan nüüd neid erinevusi natukene positiivsemalt teile näidata, aga eks näis mis sellest välja tuleb.
Eile kaotasin ma oma matusesüütuse. Ma polnud oma 18 aasta jooksul veel kordagi matustel käinud ja eile olin sunnitud minema, vanaisa vend suri ära ja tegemist oli moslemite matusega. Oh seda õnne minu õuel! Moslemitel on hoopis teised matmiskombed, nii palju kui ma nägin võin teile rääkida. Esiteks maetakse inimene samal päeval maha, mitte ei oodata paar päeva või nädalake ja siis. Onu suri kell 2 öösel ära ja meie läksime kell 12 matustele. Läksime siis kellegi koju, toas oli see surnukeha, mitte kirstus vaid mingi riide sisse mässitud ja siinkohal pajatan teile seda mida teised nägid, ma oleksin ka uurima tahtnud minna aga mu venna tüdruksõber Simoné kardab laipu ja muud sellist, seega ta sundis mind endaga kusagile seinaäärde seisma jääma ja tänu sellele jäin ma väga paljust huvitavast ilma. Aga õde Kimon rääkis, et laip oli siis seal toanurgas olnud ja mingid moslemid olid seal tema juures palvetanud. Siis varsti toodi laip toast õue ja pandi mingi uue veidra asja sisse. See nägi välja nagu selline metallvõre kuhu pandi mingeid linu sisse ja siis mõtelge pidid kõik vaatama kuidas nad selle laiba sinna veeretavad, AGA TAASKORD PIDIN MINA TEISES TÄNAVA OTSAS SEISMA, seega mina midagi ei näinud. Ja mida ma nägin oli see, et osad mehed võtsid siis sellest võrest kinni ja kõik ülejäänud mehed kõndisid taga ja nii kõnniti lähimasse mošeesse selle surnukehaga, ainult mehed läksid kaasa, rõhutan veelkord! Päris ilus vaatepilt oli see, hunnik mehi mööda tänavaid laibaga jalutamas. Naised pidid koju jääma ja siis hakkasime sööma. Söögiks väga maitsev asi, nagu kõik teised moslemiteroadki. See oli riis lambaliha tükkide ja erinevate ürtidega. Ja alguses olin pirtsakas ja sõin kahvliga, aga moslemid söövad ju näppudega ja siis mõtlesin, et olgu, proovin ka selle nalja ära. Ütlesin Kimonile, et õpeta mulle kah, sest ega see päris nii ei ole et võtad kahe näpu vahele ja pistad suhu. Kimon siis näitas, et Hanna, kas sa rumal oled et kolme näpuga seda toitu endale suhu tõstad, kõige viie näpuga peab! Ohh, see tundus nii imelik et kõik viis näppu sinna riisi sisse vajutada ja jäin mina ikka oma kolme näpu juurde, aga ajas asja ära küll. Ja pärast ma ei näinud, et keegi käsi pesema oleks läinud, limpsiti näpud puhtaks ja mindi edasi, ausaltöeldes näpud olid siis nagu varem, ei olnudki pesta vaja! Muide moslemid murravad laibal enne auku lükkamist kehas kondid ära, et ta oleks selline lõtv ja lödi ja et siis ta ilusti auku saaks toppida ja minu arvates ei pane nad laipa mitte kirstu vaid panevadki ta nende linadega kaetult sinna auku, peaga Meka poole. Päris huvitav eksole. Varsti tulid mehed tagasi ja siis midagi suurt enam ei toimunudki, kahju, et ma paljust ilma jäin, aga siin iga nädal keegi sureb, mõni nädal sureb lausa kaks inimest ja ma usun et päris kindlasti saan veel see aasta mõnele moslemi matusele minna, kui mitte mitmele! Ja ei saa lisamata jätta, et kui koju jõudsin viskasin hetkeks voodile pikali ja kui siis püsti tõusin keha värises nii mis hirmus, pilt ees virvendas ja keha oli hästi nõrk ja ei jõudnud liigutada ja siis tuli kõik see söök välja kah! Heh, tahtsin ka huvitav olla ja näppudega süüa, aga vaat mis sellest välja tuli! Olgu märkasin jälle negatiivset alatooni, aga ei, ma ei kahtsetnud hetkekski et sinna läksin, kogemus missugune!
Muide ma rääkisin et jeesuse laagris mängisime mänge, no meil olid grupid ja meie grupi nimi oli MINU MUNA. Nimi selline seetõttu, et me pidime terve nädalavahetuse toorest muna endaga kaasas kandma ja isegi tualetis pidi meil muna taskus olema, seega kui minu tiim nime nuputas küsisid nad minult et hanna kuidas on my egg eesti keeles ja mõtlesin, et veider küll, et nad just seda küsisid sest minu muna kõlab nii ilusti, muidugi keegi selle hääldamisega eriti hakkama ei saanud, 90% ajast öeldi mina muna ja ülejäänud 10% minamu. Ja kui siis juba munadest juttu tuli tahaksin veel mainida et mu onu naisel on mingi pikk veider mosleminimi aga hüüdnimi on MUNA, ma siis ütlesin, et tead, muna tähendab egg eesti keeles, küll neil oli siis nalja nabani. Mu sõbranna venna nimi on aga Kurt ja siis ei jätnud ka tõlkimata, et see eesti keeles deaf tähendab. Ja kõige lõpuks on kõrvaltänavas perekond kelle perekonnanimi Hull!